X

Loe Veel

Lillesibulate istutamine: suvesibulad - liiliad ja pojengid

Eluterved lillesibulad ja tubli planeerimine muudab sinu aia segasummasuvilast imetlusväärseks silmarõõmuks. Kuidas seda aga saavutada? Järgnevalt saad teada: Mida eri liikide puhul arvesse võttaMillele sibulate ostmisel tähelepanu pöörataMilleks ja kuidas kasvukohta planeeridaKuidas istutada liiliaid ja pojenge nii, et need suveks õide puhkeksid Lillesibulate tüübid – mida millal istutada? Kevadsibulad Nagu nimigi ütleb, on nende õitseaeg kevadel, kuid selleks tuleb nad sügisel mulda panna. Olles äärmiselt vastupidavad, vajavad kevadsibulad madalat temperatuuri, et kevadiseks õitsenguks välja puhata. Seetõttu võib nende mugulaid talve läbi maa sees hoida.Mõned tuntud kevadsibulad on tulbid, iirised, nartsissid, hüatsindid, krookused, laugud. Suvesibulad Suvised sibulad on õrnemad ja neid istutatakse kevadel, et õitsemist suve läbi nautida. Suvesibulad on külmakartlikud ning neid peab hoiustama jahedas ja kuivas kohas külmade perioodide möödumiseni. Nimekamad suvesibulad on gladioolid, liiliad, daaliad, pojengid (ehk muguljuursed), iirised, kallad, begooniad.PS: Kas teadsid, etbegooniad on esimesed, mis kevadel maha tuleb panna? Nii jõuab lill õigel ajal õide puhkeda.Erinevalt teistest, mis õitsevad suve lõpu poole, püsivad daaliad õites kuni sügiseni. Milliseid sibulaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel? Aastaringselt võib istutada nii aediiriseid kui ka pojenge. Viimastest teeme all pool lähemalt juttu. Kuidas ostes lillesibulaid valida? Lillesibulad peaksid olema katsudes pigem kõvemad, mitte pehmed ja käsnjad. PS: Sibulad on üsna õrnad, seega mida vähem inimesi neid katsunud on, seda parem. Seepärast soovitame neid aegsasti otse veebipoest tellida. Kui aga satud ostma kauplusest, siis vali sibulad, millel ei ole kahjustusi või hallitust. Tasub vaadata suuri sibulaid, kuna pirakate esimene aasta on ühtlasi suure õiega.   Kasvukoha planeerimine Kuna mitmed lillesibulad hakkavad ajapikku paljunema, on taibukas planeerida kasvukoht nii, et sealt saaks aastaid virguvaid õisi. Üldjoones võib lillesibulaid kasvatada igal pool: iluaias, aasadel, segatuna muru sisse, puude all või strateegiliselt peenardele paigutatuna. Istuta suurem kogus ühte kohta, et tekitada võimas visuaalne efekt. Võta teadmiseks, et enamus liigid eelistavad päikselist kohta. Varakevade õitsejad võib istutada puude alla – seal saavad nad piisavalt palju valgust, et puhkeda õide enne kui puud lehte lähevad ja valguse ära blokeerivad. Lisaks on siin paar nippi, mida järgida: Võta arvesse sibullillede õitsemisaegu. Istuta kokku erinevaid kombinatsioone: nii varaseid-, kesk- kui ka hilise hooaja mugulaid, et õitsemisaja koguperiood oleks võimalikult pikk.Peida õitsenud madalakasvuliste sibulate surev lehestik ette poole istutatud kõrgemate sibulate abil.Samal ajal õitsevate sortide puhul istuta sibulad vastavalt kõrgusele - madalast kõrgemaks, et tekitada ilusad kihid.Sibullilled pakuvad ilusaid ja erinevaid värve – mõtle sellele, kuidas need värvid ümbrusega mängivad. Tähelepanu istutuskoha pinnasele Enamik sibullilli vajab õitsemiseks päikselist kasvukohta ning kohevat ja pehmemat aiamulda. Oluline faktor on pinnase drenaaž ehk võime lasta vett parajalt läbi. Nii on välistatud sibulate mädanemine. Selle tarvis võid sibulate alla paigutada 5cm jagu liiva. Sibulatele meeldib kergelt liivane muld, sest see pakub piisavalt eluks vajalikke aineid.   Tasub teada, et mulla ph. tase võiks ideaalis olla pigem neutraalne 6 või 7, kuna see toob välja lillede kõige erksamad värvid. Mulla happelisust saad tasakaalustada lubiväetisega. Istutades suvesibulaid - liiliaid ja pojenge Esiteks istuta lillesibulad kindlasti samal hooajal, mil need ostetud on. Veendu, et oled soetanud terved ja elujõulised sibulad ning hävita kahjusaanud, kuna need on tervetele nakkusohtlikud. Üldiselt saab lillesibulaid saab istutada kahte moodi: kaevata üles kindel ala, sibulad sinna asetada ja seejärel mullaga katta või teha igale sibulale mulda eraldi auk. Liiliad Liiliate istutamisperiood sõltub liilia liigist ja sordist. Meie poes on saadaval liiliad, mida saad istutama asuda juba mai lõpus. Liiliatele meeldib kergem mul, kuid mitte liiga liivane ega savine. Mulla konsistentsi saad täiendada komposti, turbamulla või kerge kruusaga. Liiliate kasvukoha puhul jälgi, et tegu poleks liigselt niiske kohaga. Seega väldi paiku, kuhu koguneb kevadine suurvesi.Istutussügavus sõltub sellest, kas tegemist on varrejuurse või varrejuurteta liiliatega. Varrejuursete puhul jälgi antud reeglit: istutamise sügavus peab vastama sibula kolmekordsele suurusele. Kui mugul on 7cm pikkune, tuleb see asetseda 20+ cm sügavusele.Varrejuurteta liiliad tuleb istutada vaid 2-3 cm paksuse mullakihi alla. Vahekaugus oleneb nii sibulate suurusest kui ka nende kasvutüübist (kõrge, püstine, laiuv). Seega väiksemad mugulad 10-15 cm, keskmise suurusega 20-25 cm ning suured sibulad kuni 40 cm vahedega. Pojengid Kasvukohana eelistab pojeng täispäikselist paika ning üsna suurt distantsi teisest taimest. Seega võid mugulate vahekauguseks jätta tubli 1 meeter. Pojengid vajavad toitainerikast mulda, kuna nad on püsikud, mis jäävad kauaks ajaks samasse kohta. Seega ei pea neid talveajaks üles kaevama. Pinnas peab olema sügavalt üles kaevatud ja kobestatud. Kindlasti lisa istutusauku orgaanilist väetist ja kompostmulda. Istutamisel säti kasvupungad ülespoole suunatuna 3-5  cm sügavusele mulda. Kui satud liiga sügavale istutama, õitseb lill liiga hilja või üldse mitte. Kokkuvõttes Nüüd tead, kuidas sibullilled jaotuvad ning millele istutamisel tähelepanu pöörata. Aeg on kätte jõudnud otsustada, mil viisil oma aeda sel hooajal ilustada. Meie soovitus on täisväärtustada oma hoovi värvikirevate liiliate ning uhkete pojengidega.

5 ettekasvatamise nippi: seemnest eluterve taim

Koduse aiapidamise juures on vist kõige rahuldavam ettevõtmine seemnest taime kasvatamine. Alati see aga ei õnnestu ja pahatihti otsustab selle ettevõtmise edukuse just seemne kvaliteet. Tegelikult saab ise seemnele veidi \"naturaalset kasvuhormooni\" süstida. ;) Selles postituses räägime lähemalt, milliseid nippe ja tehnikaid kasutades suurendame tõenäosust, et seemnest kasvab välja üks terve toataim. Esiteks, pea kasvupäevikut! Tihtipeale minnakse sellest punktist ringiga mööda, kuid tegelikult peitub päeviku pidamises ja protsessi dokumenteerimises suur väärtus. Vahet ei ole, kas kasvatad oma tarbeks lille- ja köögiviljataimi või tegeled suure mõõtmelise tootmisega - kasvupäevikuga alustades võid kindel olla, et järgmisel aastal oskad paremini kasvuprotsessi planeerida. Mida siis ikkagi dokumenteerida? Seemnete mulda jõudmise kuupäeva.Idanemise kuupäeva ja õnnestumise protsenti.Aega, mil idanenud taimehakatised ümberistutamiseks valmis on. Teiseks, hoiusta seemneid jahedas ja pimedas Seemned on väga habras kaup ja kui nendega hoolimatult käituda, meeldib neile selle eest kätte maksta. :) See tähendab, et nende idanevus võib kannatada. Sobivatel tingimustel võivad mõned seemned säilida koguni tuhandeid aastaid, kuid sellised tingimusi võib leida vaid Norra suurest seemnepangast.Selleks, et säilitada seemnete puhkeseisund, tuleb neid hoida jahedas ja pimedas kohas, kus on madal niiskustase. Hea näide selleks on kasutada külmkappi. Seemneid säilitades soovitame need kindlasti ka sildistada, märkides ära aasta, seemne sordi ja päritolu. Meie kogemusel sobivad seemnete säilitamiseks taasavatavad grip-kotid, mis on omakorda asetatud plastikust karpidesse. Selleks hetkeks, kui oled valmis seemned mulda panema, on sul võimalik kontrollida ka nende seisundit (seda vaid valitud seemnetel ja kindlasti mitte kõigil).Pane seemned mõneks tunniks toasooja vette - elusad seemned peaksid põhja vajuma ning mitte-nii-elusad pinnale jääma. Kolmandaks, kasuta laiemaid ettekasvatusnõusid, vältimaks ülerahvastumist Plastik- või turbapotid sobivad imehästi ettekasvatuseks. Soovitame kasutada pigem laiemaid nõusid või panna vähem seemneid korraga mulda. See tagab seemnetele piisavalt kasvuruumi ning liigse vee äravoolu, et noored taimejuured tervena püsiksid. Ettekasvatuseks sobivad isegi tühjad jogurtitopsid, kuid drenaaži jaoks tuleb ka neile teha põhja mõni auk. Kindlasti tuleb üle kontrollida, et kasvunõu oleks puhas ja bakteritest vaba. Selleks sobib valgendaja 10%-line lahus, mille sees tuleks kasvunõud hoida umbes 15 minutit ja pärast mida lasta sel kuivada kohas, kus on hea õhuliikuvus. Neljandaks, vajuta seemned mullaga tasa, et saavutada kasvupinnasega hea kontakt Üldine reegel on selline: seemne mulda panemisel peaks ta jääma umbes kahe seemne jagu mulla alla. Seda siis vastavalt külvatavale seemnele. Palju valgust vajavad ja tillukesed seemned peaksid jääma mulla peale. Mõlemal juhul tuleks aga kindlaks teha, et seemnel on hea kontakt niiske mullaga. Selleks, et kindel kontakt saavutada võib õrnalt klaasi põhjaga seemnetele peale vajutada. Et soodustada idanevust, peab külvatud seemnete ümber olema tagatud hea õhu liikumine ning soe temperatuur. Ja viimaks, kata anumad toidukilega, et hoida stabiilset niiskustaset Köögivilja- ja lilleseemned on väga tundlikud ala- ja ülekastmisele. Kui seemned on külvatud, aitab kilega katmine hoida ühtlast niiskustaset. Sellegi poolest tuleks nii idanevust kui ka niiskustaset igapäevaselt kontrollida.Kui tundub, et muld on kuiv, aseta ettekasvatusnõu 1cm sooja vee sisse taldrikul. Muld imab põhja kaudu vajaliku vee ja toitained ning teeb omad korrektuurid. Kui muld on vaid pealt kuivanud, tõsta toidukile üles ning pritsi see pihustiga pealt kergelt niiskeks. Kohe, kui seemned näitavad idanemismärke, eemalda toidukile. Need neli sammu aitavad su seemnel sirguda jõuliseks ja kauakestvaks toataimeks. Kui vajad ettekasvatustarvikuid või põnevat seemnete valikut , millega teooria praktikasse panna, külasta meie kauplusi või e-poodi.

Kuidas roose külma eest kaitsta?

Külmad ja karged ilmad on saabumas ning tahes-tahtmata peame hakkama mõtlema oma rooside talveunele. Roosid on tänuväärsed lilled - kui me nende eest hoolt kanname, siis tänavad roosid meid kevadel tugevate ja elujõuliste õitega. On mõned asjad, mis kindlasti meie tähelepanu tahavad ning räägime siin nendest natuke lähemalt. 1. Esimesed öökülmad ja rooside lõikamine Esimeste öökülmade möödumisel tuleb ära korjata kõik maha varisenud ja põõsa küljes olevad lehed ning õienupud. Lehtedel võivad talvituda seenhaiguste eosed. Levinumateks roosi seenhaigusteks on jahukaste ja tahmlaiksus. Taimi võib pritsida ka vasksulfaadiga või raudsulfaadiga (100gr lahustatakse 10L vees). See raskendab erinevate haiguste talvitumist. Alustuseks tuleb laiad roosipõõsad tugeva nööriga kokku siduda nii, et nöör jookseks ümber roosipõõsa välimiste oksade. Peenraroosid tuleks talveks tagasi lõigata, jättes 20-40 cm kõrgused võrsed ning kasutades selleks spetsiaalseid aiakääre. Ära tuleks võtta ka lehed, et need omakorda ei hakkaks peale maha langemist kõdunema.Kindlasti tuleb välja lõigata kõik kahjustunud ja haigustunnustega võrsed, et need haigusi edasi ei levitaks. Hea on välja lõigata ka puitumata võrsed, kuna külmadega need tõenäoliselt hukkuvad. Roosi varred tuleks lõigata umbes 50% lühemaks. 2. Õrnad tüviroosid külma ei talu Kui olete kinkinud oma südame roosipuudele (tüviroosid), siis nende talvitumine on meie kliimas keeruline. Mõned asjatundjad soovitavad roosipuud talveks maha painutada, teised aga kaevata maasse kraav ja jätta taimed talveks mullaga täidetud kraavi lebama. 3. Rooside katmine Roose kiputakse katma juba varasügisel enne püsikülmade saabumist. Mitte mingil juhul ei tohi alustada rooside katmisega liiga vara ‒ see loob soodsad võimalused hallituste ja mädanike tekkeks ja võib kasu asemel (eriti pika ja sooja sügise ja talve puhul) hoopis palju kahju tekitada. Roose võib katta nii talvekanga, kuuseokste, kui ka muldamisega. Muldamiseks sobib nii tavaline aiamuld kui sõelutud kompostimuld. Sõelumata kompostimuld pole hea, kuna ta võib sisaldada kõdunemata materjali, mis soodustab haiguste teket. Suurema kõbla või labidaga mullates kuhjatakse istiku ümber 20-30 cm kõrgune mullakuhi. Siinkohal tuleks meeles pidada, et muld tuleks tuua mõnest teiesest aianurgast, et taime kõrvalt mullakihti vähemaks riisudes juuri külmale ei paljastaks. Roose on hea katta kuuseokstega, mis asetatakse peale kui maa on juba kergelt külmunud. Võib katta ka talvekangaga, ent see tuleb peale panna õhulisemalt, et vältida taimede alla surumist. Kindlasti tuleb lisada tõrjevahendeid näriliste vastu, kes kipuvad talvel roosivartega maiustama. Pehmetel lumerohketel talvedel võivad katmata jäänud roosid ka omapäi kevadeni vastu pidada. Üldjuhul tahavad igasugused roosid (peale külmakindlate pargirooside) Eesti kliimas siiski talveks kinnikatmist. Loe lisaks kasulikke soovitusi rooside kasvatamise kohta.

Miks peaks igas lillepeenras olema saialill?

Levinund ning tavaline, kuid siiski äärmiselt tänuväärne lill.

Ilmselt on saialill nüüd küll üks sellistest suvelilledest, mille äratundmine kellelegi raskusi ei tohiks tekitada. Põhjuseid, miks see klassikaline üheaastane lill oma koduaeda valida, on aga rohkem kui küll. Esiteks saab tema kasvatamisega kindlasti hakkama igaüks, peale päikesepaistelise ja enam-vähem viljaka aiamulla (taluvad ka vähemviljakaid kasvukohti) ei nõua saialilled meilt suurt midagi. Seemned võib otse kasvukohale külvata aprillis-mais (umbes 2cm sügavusele), talub hästi ka ümberistutamist, ideaalne vahekaugus taimedel on 30cm, sellise vahega jääb taimede vahele piisavalt õhku, et nad moodustaksid kenad puhmad.

Idanema hakkab juba 5-8 kraadi C juures 7-10 päevaga. Õitsemine algab kusagil kuus nädalat pärast tärkamist ja õite ilu saame nautida kuni oktoobrini välja. Õitsemist saab aga veelgi pikendada, kui taimedelt õitsemise algusest alates eemaldada järjepidevalt kõik avanenud õied, sobivaim korjevahe on 2-5 päeva. Mis lille aga nii eriliseks teeb? Päikeseliselt särav saialill on kaunis nii peenras kui ka lillevaasis, kus dekoratiivsena püsib vähemalt nädal, kuid vaid vähesed on kursis, et tegemist on ka söödava taimega, millele on omistatud ka väga palju raviomadusi.

Saialille kasutamine ravimtaimena

Saialille kõik osad – juured, lehed, õied on tugeva põletikuvastase toimega ja nii on temast saanud üks ütlemata tänuväärt ravimtaim. Rahvameditsiinis on pruugitud saialillesalvi, -teed, -tõmmist, -õli ja tinktuuri. Põletiku leevendamiseks võibki haigele kohale määrida saialillesalvi.

Lühiajaliseks kasutamiseks segage 1/3 osa saialilleõisi 2/3 searasvaga (sobib kasutada ka hanerasva). Pikema säilivusajaga on aga saialilleõite, mesilasvaha ja õli segu, mida kindlasti keeta ei tohi ning mille puhul piisab vaid kergest kuumutamisest.
Saialilletee valmistatakse kuivatatud õitest, võib lisada ka lehti, teel on tugev toime nii bakteriaalsete kui ka viiruslike nakkuste vastu. 
Kuivatamiseks soovitatakse hämarat ja sooja kohta, kuid temperatuur ei tohiks ületada 40-45 kraadi C. Laotatakse laiali õhukese kihina ja segatakse tihti. Kuivatamise võib lõpetada, kui õisik kergesti pudeneb. Säilitamisaeg on maksimaalselt 2 aastat. Saialille peetakse ka hirmkalli safrani aseaineks, kroonlehtedest saab valmistada sarnast pulbrit safranile, mida kasutatakse peamiselt saiataigna või keeduriisi valmistamisel. 

Söödavad õied toiduvalmistamiseks

Pehmeid õisi sobib süüa täiesti naturaalsel kujul. Enamasti kasutatakse neid tortide ja teiste küpsetiste kaunistamiseks ning värsketest salatites, lisades seejuures salatile ohtralt värviküllust. Tugevama õiepõhjaga sortide puhul on soovitatav toiduks tarvitada ainult kroonlehti. Värskete õielehtedega  sobib maitsestada nii jogurtit, kodujuustu, omletti kui ka paljusid kala- ja liharoogi. Parim viis söödavate lillede kasvatamiseks on orgaaniliselt, kui avastad taimelt kahjurid, siis kasuta looduslikke vahendeid. Aiast korjatud taimed soovitatakse loputada kerges soolvees ning seejärel veel puhta jaheda veega üle puhastada.

Sordivalik meie kauplustes ja e-poes

Sortimendis on nii madalakasvulisi kui ka kõrge kasvuga lilli, samuti nii liht- kui täidisõitega sorte. 

Apricot Twist peach‘- tegemist on spetsiaalselt aretatud madala põõsasja sordiga, taime kõrgus on vaid 25-30cm. Sordil on originaalse värvilahendusega aprikoosikollased täidisõied, mis on servadest heledamad ja mille südamikud on tumedad.

Double orange‘ – ilusate suurte oranžide täidisõitega.  Õievarred on hästi harunenud, mistõttu moodustab kenad kerged puhmad, taime kõrgus on kuni 60cm.

Greenheart’ –  saadaval nii oranžide kui ka kollaste õitega, õied on tihedalt täidetud ning rohelise südamikuga. Taime kõrgus on keskmiselt 60cm.

‘Pacific Beauty Apricot‘ – originaalse õievärvusega, aprikoosivärvi ning kreemikaskollaste kroonlehtede kooslus muudavad lille tõeliselt pilkupüüdvaks. Põõsas on kompaktne ja tugevalt harunev, taime kõrgus on 50-70cm.

Pacific Beauty Cream‘ – armsate kreemikasvalgete täidisõitega, taime kõrgus 50-70cm.

Pink Surprise‘ – sordil on suured täidisõied, mis on pastelselt roosakad ja väga pilkupüüdvad. Kasvab tugevalt haruneva kompaktse põõsana, taime kõrgus on 40-50cm.

‘Radio Orange‘ –  sordil on eriti erk õievärvus ja ka erilised torujad keelõied. Tegemist on kääbuskasvulise sordiga, mille kõrgus on maksimaalselt vaid kuni 35cm.

Miks mitte koduaeda kaunistada ka mõne eksootilise lillega. Jaapani orhidee on tegelikult samuti üsna lihtsasti kasvatatav ja toob oma erilise välimusega aeda ohtralt silmailu.

0
Ostukorv