X

Otsing

X

Loe Veel

Kuidas roose külma eest kaitsta?

Külmad ja karged ilmad on saabumas ning tahes-tahtmata peame hakkama mõtlema oma rooside talveunele. Roosid on tänuväärsed lilled - kui me nende eest hoolt kanname, siis tänavad roosid meid kevadel tugevate ja elujõuliste õitega. On mõned asjad, mis kindlasti meie tähelepanu tahavad ning räägime siin nendest natuke lähemalt. 1. Esimesed öökülmad ja rooside lõikamine Esimeste öökülmade möödumisel tuleb ära korjata kõik maha varisenud ja põõsa küljes olevad lehed ning õienupud. Lehtedel võivad talvituda seenhaiguste eosed. Levinumateks roosi seenhaigusteks on jahukaste ja tahmlaiksus. Taimi võib pritsida ka vasksulfaadiga või raudsulfaadiga (100gr lahustatakse 10L vees). See raskendab erinevate haiguste talvitumist. Alustuseks tuleb laiad roosipõõsad tugeva nööriga kokku siduda nii, et nöör jookseks ümber roosipõõsa välimiste oksade. Peenraroosid tuleks talveks tagasi lõigata, jättes 20-40 cm kõrgused võrsed ning kasutades selleks spetsiaalseid aiakääre. Ära tuleks võtta ka lehed, et need omakorda ei hakkaks peale maha langemist kõdunema.Kindlasti tuleb välja lõigata kõik kahjustunud ja haigustunnustega võrsed, et need haigusi edasi ei levitaks. Hea on välja lõigata ka puitumata võrsed, kuna külmadega need tõenäoliselt hukkuvad. Roosi varred tuleks lõigata umbes 50% lühemaks. 2. Õrnad tüviroosid külma ei talu Kui olete kinkinud oma südame roosipuudele (tüviroosid), siis nende talvitumine on meie kliimas keeruline. Mõned asjatundjad soovitavad roosipuud talveks maha painutada, teised aga kaevata maasse kraav ja jätta taimed talveks mullaga täidetud kraavi lebama. 3. Rooside katmine Roose kiputakse katma juba varasügisel enne püsikülmade saabumist. Mitte mingil juhul ei tohi alustada rooside katmisega liiga vara ‒ see loob soodsad võimalused hallituste ja mädanike tekkeks ja võib kasu asemel (eriti pika ja sooja sügise ja talve puhul) hoopis palju kahju tekitada. Roose võib katta nii talvekanga, kuuseokste, kui ka muldamisega. Muldamiseks sobib nii tavaline aiamuld kui sõelutud kompostimuld. Sõelumata kompostimuld pole hea, kuna ta võib sisaldada kõdunemata materjali, mis soodustab haiguste teket. Suurema kõbla või labidaga mullates kuhjatakse istiku ümber 20-30 cm kõrgune mullakuhi. Siinkohal tuleks meeles pidada, et muld tuleks tuua mõnest teiesest aianurgast, et taime kõrvalt mullakihti vähemaks riisudes juuri külmale ei paljastaks. Roose on hea katta kuuseokstega, mis asetatakse peale kui maa on juba kergelt külmunud. Võib katta ka talvekangaga, ent see tuleb peale panna õhulisemalt, et vältida taimede alla surumist. Kindlasti tuleb lisada tõrjevahendeid näriliste vastu, kes kipuvad talvel roosivartega maiustama. Pehmetel lumerohketel talvedel võivad katmata jäänud roosid ka omapäi kevadeni vastu pidada. Üldjuhul tahavad igasugused roosid (peale külmakindlate pargirooside) Eesti kliimas siiski talveks kinnikatmist. Loe lisaks kasulikke soovitusi rooside kasvatamise kohta.

Lillesibulate istutamine: Rohenäpu käsiraamat

Lillesibulad võib jagada kahte kategooriasse: Kevad- ja suvesibul. Kevadsibulad Väga vastupidavad. Võib hoida talve läbi maa sees ja õitsevad kevadel. Istutada sügisel.  Mõned kõige tavalisemad kevadsibulad on tulbid, iirised, nartsissid, hüatsindid, krookused, laugud. Need sibulad vajavad mitu nädalat külma temperatuuri, et tulla välja puhkeseisundist ja õitseda oma täies potentsiaalis. Suvesibulad Suvised sibulad on õrnemad, istutatakse kevadel ja õitsevad suvel. Kõige tavalisemad suvesibulad on gladioolid, liiliad, daaliad, pojengid (muguljuursed), iirised, kallad, begooniad. Begooniad on kindlasti esimesed, mis tuleks kevadel maha panna, et need jõuaks õitsema minna. Mõned õitsevad suve lõpu poole või pikemat aega, nagu näiteks daaliad, mis õitsevad sügisesse välja. Suvesibulad on väga külmakartlikud, mistõttu tuleks neid hoiustada jahedas ja kuivas külmade perioodide möödumiseni.  Milliseid sibulaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel?  Aastaringselt võib hoida näiteks iiriseid ja pojenge. Pojengid tuleks maha panna pigem varem, et sibul jõuaks kindlasti juurduda enne öökülmade saabumist. Kuhu lillesibulad istutada? Seni kuni sa saad olla kindel, et lillesibulatel on hea drenaaž ja nad saavad piisavalt päevavalgust võid neid istutada peaaegu igasugusesse mulda ja asukohta. Drenaaž on äärmisel oluline, et vältida sibulate mädanemist. Sibulatele meeldib kergelt liivane muld, sest see pakub piisavalt eluks vajalikke aineid. Varakevade õitsejad võib istutada puude alla – seal saavad nad piisavalt palju valgust, et õitsema hakata enne kui puud lehte lähevad ja valguse ära blokeerivad. Need lilled õitsevad hästi vaid esimesel aastal, edaspidi vajavad nad rohkem valgust, et lehed saaksid piisavalt elujõuliseks. Planeeri enne, kui istutad! Lillesibulaid saab kasvatada igal pool : iluaias, aasadel, segatuna muru sisse, puude all või strateegiliselt paigutatuna peenardel. Paljud sibulad hakkavad ajapikku paljunema, mistõttu on alati hea omada plaani, et ühest istutamisest saaks aastaid ilusaid õisi nautida. Istuta suuremad kogused ühte kohta, et tekitada visuaalselt hea efekt. Arvesse tuleb võtta ka õitsemise aegu. Istuta erinevaid kombinatsioone: varaseid, kesk ja hilishooaja õitsejaid, et kaunist õitsemisaega pikendada. Peida õitsenud madalakasvuliste sibulate surev lehestik ette poole istutatud kõrgemate sibulate abil. Samal ajal õitsevate sortide puhul istuta sibulad vastavalt kõrgusele, madalast kõrgemaks - nii tekivad ilusad kihid. Sibulalilled pakuvad ilusaid ja erinevaid värve – mõtle sellele, kuidas need värvid ümbrusega mängivad. Kuidas lillesibulaid istutada? Lillesibulaid saab istutada kahte moodi: kaevata üles kindel ala, sibulad sinna asetada ja seejärel mullaga katta või teha igale sibulale mulda eraldi auk. Tee selgeks lillesibula istutamise sügavus, kui istutada liiga sügavale, siis õitsevad nad hilja või üldse mitte. Kui aga liiga madalale istutada, siis idand võib pea välja pista liiga vara ning saada külmakahjustuse. Sügavus peaks olema umbes kolm lillesibula suurust. Valmista pinnas ette seda üles kaevates ning õhutades. Vajadusel lisa juurde orgaanilist väetist, mis annaks vajalikud toitained. Aseta sibulad terava otsaga ülespoole ja juured allapoole. Kui sa ei ole kindel kumb on alumine, kumb ülemine ots, siis võid ka sibula külili asetada. Lill leiab oma tee pinnale. Paljud närilised nagu, näiteks mügrid, maiustavad lillesibulatega. Mügride vastu on aiapoodides mitmeid tõrje ja hävitusvahendeid. Eelkõige võiks sibulate ümber panna traatvõrgu/korvi. Sibullillede ümbruse rohimine on keeruline, koos umbrohu juurega võite üles tirida ka sibula. Parem katke lillesibulate kohal olev muld mingisuguse multšiga, ca 5 cm paksuse kihina. Sibullill tõuseb multšikihist kenasti välja, kuid enamik umbrohtusid seda ei jaksa. Paljud eksootilisemad lillesibulad ei talvitu meie külmades talvedes. Mõistlik on sellised sibulad kohe istutada spetsiaalsetes sibulakorvides. Sellisel juhul saate kevadel koos korviga istutada ja sügisel lihtsalt nad mullast välja tõsta. Korve sibulatega on mõistlik hoiustada jahedas garaažis, kuuris või keldris, kus temperatuur ei lange alla 4-5 kraadi. Alles istutatud sibulad tahavad kastmist, et nad kenasti juurduks. Lillesibulate üleskaevamine ja säilitamine Pärast lille õitsemist, lõika tagasi ainult lille õis. Kindlasti ära lõika lehti! Lehed jäta terveks kuni nad muutuvad kollaseks ja langevad maha; lehed koguvad ja hoiavad endas energiat, mida säilitavad järgmiseks aastaks. Kui lehed on liiga vara maha lõigatud, ei pruugi lill järgmisel aastal õitseda. Lillesibula ülesvõtmine Lõika lille vars ja lehed selliselt, et jääks mõni sentimeeter alles. Hoolikalt eemalda lillesibula ümbert muld.Raputa võimalikult palju mulda maha nii sibulalt kui ka juurtelt. Aseta lillesibulad laiali ajalehele või paberile ning hoia neid jahedas, varjulises kohas, kus nad saaksid kuivada. Jälgi, et sibulad oleksid loomade ja laste ulatusest väljas, kuna paljud sibulad on mürgised. Hoia sibulaid pappkastis, milles on piisavalt auke, et õhk saaks liikuda. Sibulate ümber võib panna paberit (ajaleht sobiks selleks hästi). Võib lisada ka veidi niisket vermikuliiti või keransiiti, et sibulad liiga ära ei kuivaks.Hoia pimedas ja jahedas – näiteks keldris.Kontrolli igakuiselt, et sibulad ei näitaks mädanemise või liigse kuivamise märke. Nipid! Ära hoia puuvilju (eriti õunu) või köögivilju samas külmikus, kus hoitakse lillesibulaid. Puuviljad ja juurviljad eraldavad etüleen gaasi, mis võib tappa sibula sees oleva taime. Mulla ph tase 6 või 7 toob välja lille kõige erksamad värvid. Istuta lillesibulad kindlasti samal hooajal, mil nad on soetatud. Juhul kui lillesibul jääb talveks mulda, lisa sibula juurde mingi marker või silt, et sa ta kindlasti hiljem üles leiaksid. Ära kunagi hoia lillesibulaid plastikkotis – sibulad vajavad õhku. Lillesibulate ostmine Siin on mõned lisanipid lillesibulate ostmiseks: Lillesibulad peaksid olema katsudes pigem kõvemad, mitte pehmed ja käsnjad. Vali sibulad, millel ei ole kahjustusi või hallitust.Ostuhetkel ei näita sibulad üldjuhul juure kasvu, aga näiteks liiliad on erand. Liiliate puhul võib leida ka juurtega sibulaid. Kvaliteetsed lillesibulad ja hea planeerimine muudab sinu aia segasummasuvilast imetlusväärseks silmarõõmuks. EESTI SUURIM VALIK LILLESIBULAID

Väärt nõuandeid rooside kasvatamiseks koduaias

Tihtilugu arvatakse ekslikult, et rooside kasvatamine on üks ütlemata keeruline ettevõtmine. On roosid ju oma kaunilt suursuguse välimuse tõttu mõneti aukartust tekitavad. Tegelikult on roosid aga üsna vähenõudlikud ja kui alustada taimede kasvatamist kvaliteetse juurekavaga potiistikust, saab kasvatamisega hakkama ka algaja aiapidaja. Ettevalmistus Soovituslik on vähemalt kuus nädalat enne istutamist väheviljakad mullad väetada ja samuti tuleb muld koos väetistega hoolikalt läbi kaevata. Liiga happelisi muldasid (pH alla 4,5) tuleb kindlasti lubjata, kõige paremini sobib selleks kriit (0,5-1 kg ruutmeetrile). Lubiväetist antakse mulda koos põhiväetisega. Ettevalmistustööks võib nimetada ka istikute valimist, roosi konteineristikul peaks olema hästi hargnenud juurekava ja pookekomponendid peavad olema nii tugevasti kokku kasvanud, et poleks lahtimurdumise ohtu (nagu eelnevalt mainitud ongi potiistikud algajale roosikasvatajale parim variant).  Kasvukoha valimine Kõige sobivam aeg rooside istutamiseks ja ka ümberistutamiseks ongi kevad. Konteineristikuid võib istutada pärast öökülmade möödumist kogu juunikuu (või hiljemgi) vältel. Kõige ideaalsemalt sobivad külmade ja tugevate tuulte eest kaitstud ning kerge lõuna- ja läänepoolse kallakuga kohad. Sinna istutatud taimed saavad piisavalt soojust ja valgust. Väga oluline on, et oleks tagatud  õhu vaba liikumine, see aitab pidurdada seenhaiguste levimist. Kasvukoht peaks olema võimalikult päikesepaisteline (vähemalt 6-7 tundi päevas päikesepaistele avatud), varjulistes kohtades jääb õitsemine väga piiratuks. Samuti ei sobi neile kuninglikele lilledele liigniiskus, põhjavesi ei tohiks kasvukohas ulatuda kõrgemale kui 70 cm. Kõige sobivamad mullad rooside kasvatamiseks on sügavad parasniisked hea struktuuriga lubja- ja huumusrikkad saviliivmullad või kerged kuni keskmised liivsavimullad.  \'Sweet Velvet\' \'Princess Mia\' Roosipeenra kujundamine Roosipeenar võiks olla lihtsa kujuga, sest esikohal peaks olema siiski õite ilu esiletoomine. Hästi sobivad korrapäraste nurkadega peenrad. Peenrale võiks mahtuda vähemalt 3 rida roose, peenar tuleb teha sama kõrge või mõni cm kõrgem kui ümbritsev maapind, vastasel juhul võib peenrale hakata kogunema sulavesi, mis hävitab talvituvad roosid. Sortide peenrale paigutamisel arvestatakse ennekõike roosipõõsaste kõrgust ning õite värvuse ja kuju omavahelist sobivust. Muidugi kui pole soovi roose mitme kaupa peenras kasvatada, võib katsetada ka üksikute roniroosidega aiakaartel.  \'Irena\'\'Paul Noel\' Vahekaugused istutamisel Vahekaugused arvestatakse vastavalt sordi kasvutugevusele. Keskmiselt jäetakse vahekauguseks 30-40 cm. Eriti tugevakasvuliste sortide puhul võib vahekauguseks jätta 40-50 cm ning väikeseõieliste polüantrooside puhul vähendatakse vahekaugust 20 cm-ni. Põõsas- ja pargirooside puhul tuleks vahekauguseks arvestada aga umbes 0,8-1,5 m.  Huvitavad sordid katsetamiseks  \'Alojse\' Väga dekoratiivne sort, õied on ilusad suured oranžikas-roosad täidisõied, õite läbimõõt on kuni 10 cm. Lehed on intensiivselt tumerohelised. Lillel on ka mõnusalt õrn aroom, mis muudab sordi eriti võluvaks. Kasvukõrgus on kuni 1 meeter. \'Climbing Rumba\' Roniroos, millel on kahevärvilised õied (kollane ja punane). Õite läbimõõt on keskmine, kusagil 7 cm. Õitsevate pungade aroom on nõrk, kuid õrn ja meeldiv. \'Ewenement\' Kaunis suureõieline sort Ewenement näeb  äärmiselt suursugune välja. Õied on kahevärvilised ja nende läbimõõt on 6-7 cm. Kasvab kuni 1 meetri kõrguseks. \'Paul Noel\' Tegemist on roniroosiga, mille kõrgus võib ulatuda 3 kuni 5 meetrini. Sordil on kaunid roosad täidisõied, mis lõhnavad kergelt ja meeldivalt. Õied püsivad ilusad ka vihmaste ilmadega. \'Princess Mia\' Ilusates heledates toonides kaunid sametised kroonlehed. Kroonlehed on äärtest kirsiroosad ja sisemusest valge-hõbedased. Lilled intensiivse meeldiva lõhnaga, vihmakindlad. \'Irena\' Teiste rooside seas eristub Irena sort eriti intensiivse värvi ja tugeva, kergesti äratuntava lõhna poolest. Kõrgus ulatub 1 meetrini. Õis on ilus veripunane ja umbes 10 cm läbimõõduga. \'Sika\' Oranži värvi, päikesekiirtes vaskpunakaks üleminev suureõieline sort. Pungad on erakordselt täidlased ja õisikud saavutavad läbimõõdu isegi kuni 12 cm. Kasvab umbes 100-120 cm kõrguseks. \'Golden Showers\'\'Kronenburg\' Tegelikult on valik väga lai ning omale meelepärase õietooniga sordi leiad meie kauplustest ja e-poest kindlasti. Edu selle juba iidsetest aegadest inimkonna tähelepanu tõmmanud kaunitari kasvatamisel. 😊🌱

Eksootiline Jaapani Orhidee – suurepärane sort Sinu koduaeda

‘Bletilla striata’, eesti keeles Jaapani mikaadolill või Jaapani orhidee, on ainulaadne ning Royal Horticultural Society poolt auhinnatud kergesti kasvatatav aiaorhidee!

Meil Eestis sobib Jaapani orhideed kasvatada nii aias kui ka potitaimena. Viimasel paaril aastal kasutatakse seda Jaapanis sageli linnahaljastuses konteinertaimena. Looduslikult kasvab Hiinas, Jaapanis ja Tiibetis, kuid on looduses siiski suhteliselt haruldane.

Liigi omadused

Lehed on suured, pehmed, ererohelised, mõõgakujulised ja meenutavad mõneti palmipuude lehti. Tüüpiliselt 4-8 lehte pundis moodustavad väikseid kimbukesi, mille keskele tekivad pikad varred ja orhideele omased õied. Õitseb juunis ja juulis. Õied on kuni 6 cm läbimõõduga, mida võib kokku olla kuni 10, mõned õitsevad, mõned püsivad suures pungas ja avanevad hiljem.

Aastatega samal kohal kasvades moodustab kuni 30-40 cm läbimõõduga äärmiselt dekoratiivse puhma nagu pojengidki. Õied on sõltuvalt sordist roosakaslillad või valged, õiehuulel on triibud (peamiselt valget värvi).

Istutamine ja hooldus

Eelistab poolvarjulist kasvukohta. Oluline on, et kevadel ja suvel oleks muld huumusrikas ja niiske. Pärast õitsemist langetab lill kõik lehed.

Puhkeperiood on suve lõpust kuni uute võrseteni kevadel, mil taim vajab rahu ning kasta seda ei tohiks.

Talveks vajab korralikku multšiga katmist. Eestis lihtsam kasvatada saartel ja läänerannikul. Võimalik on ka välja kaevatud juuri hoiustada kuivas ja jahedas, näiteks kütmata garaažis.

Eksootilistele suvelilledele lisaks võiks koduaiast leida ka juba teada-tuntud lilli. Saialill on küll väga levinud ja klassikaline, kuid tema ravivad omadused teevad temast ühe tänuväärseima igas lillepeenras.

0
Ostukorv