

Eesti talv on taimede jaoks tõeline vastupidavuse proovikivi. Pakane, vahelduvad sulailmad, tugev tuul ning sageli ka lumikatte puudumine võivad aiale teha rohkem kahju, kui esmapilgul paistab. Õigesti läbimõeldud talvekaitse aitab püsililledel, viljapuudel ja marjapõõsastel see raske periood üle elada ning kevadel tervena taas kasvama hakata.
Taimede talvekaitse on oluline eelkõige seetõttu, et Eesti talved on heitlikud ja ettearvamatud. Ühel aastal katab maad paks lumekiht, mis toimib loodusliku tekina, teisel aastal aga vahelduvad tugevad külmad sulaperioodidega ning maapind võib jääda pikaks ajaks täiesti paljaks. Just sellised lumikatteta pakased on taimedele kõige ohtlikumad, sest külm pääseb takistamatult juurteni ning võib need läbi külmutada. Eriti tundlikud on noored taimed, madalajuurestikuga püsililled ja äsja istutatud viljapuud.
Lisaks külmale ohustab taimi ka talvine päike. Päeval võib päike soojendada puutüve või taime maapealseid osi, kuid öine kiire jahtumine põhjustab tugevat temperatuurikõikumist. Selle tagajärjel võib viljapuude koor hakata lõhenema, mis avab tee haigustele ja kahjuritele. Seda nimetatakse päikesepõletuseks ning see on üks levinumaid põhjuseid, miks puud kevadel kiratsema jäävad.
Oma roll on ka tuulel. Külm ja kuiv talvetuul kuivatab taimedest niiskust välja ajal, mil juured ei suuda külmunud pinnasest vett kätte saada. Nii võib taim justkui „ära kuivada“, kuigi ümberringi on külm ja lumi. Eriti tundlikud on igihaljad taimed, sest nemad aurutavad niiskust ka talvel.
Püsilillede ettevalmistamisel tasub meeles pidada, et kõiki taimi ei ole vaja sügisel maha lõigata. Paljude püsikute kuivanud varred ja lehed pakuvad juurtele loomulikku kaitset ning koguvad ka lund, mis toimib parima soojusisolatsioonina. Haigustunnustega taimed tuleks siiski enne talve eemaldada, et vältida nakkuste levikut. Poolpõõsad ja õrnemad taimed, nagu lavendel ja roosid, on mõistlik lõigata pigem kevadel, sest sügisene lõikus võib muuta nad külmale veelgi vastuvõtlikumaks.
Kui maa on juba kergelt külmunud, saab taimi täiendavalt katta. Selleks sobib hästi:
Oluline on mitte kiirustada katmisega liiga vara, sest liiga soojas ja niiskes keskkonnas võivad taimed hakata mädanema. Katte eesmärk on hoida külm eemal ja tagada juurtele ühtlane temperatuur, mitte tekitada kasvuhooneefekti.
Viljapuud ja marjapõõsad vajavad talvel samuti kaitset, eriti noored puud, mille koor on veel õrn. Talvine päike võib päeval tüve soojaks kütta ja öine miinuskraad põhjustab seejärel koorelõhesid. Samuti on ohtlikud jänesed ja hiired, kes koort närivad. Seepärast on mõistlik puutüved kaitsta spetsiaalse vahenditega:
Lisaks kasutatakse sageli ka lupjamist, mis aitab peegeldada päikesevalgust ning vähendab temperatuurikõikumiste mõju.
Juurestiku kaitsmiseks tasub viljapuude ja põõsaste ümbrus katta komposti, multši või turbaga. See hoiab mulla temperatuuri stabiilsemana ning vähendab sügava läbikülmumise ohtu. Eriti tähtis on see lumikattevaestel talvedel, mil maa on pakasele otse avatud.
Roosid on aia ühed kaunimad, kuid samas ka kõige õrnemad taimed, mis vajavad Eesti muutlikes talveoludes kindlasti läbimõeldud taimede talvekaitset. Kuigi leidub ka külmakindlamaid roosisorte, ohustavad neid kõiki ühel või teisel moel nii tugev pakane, lumikatteta külmad, talvine päike, tuul kui ka liigne niiskus. Just seetõttu ei tasu rooside talvekaitset jätta juhuse hooleks ega loota ainult soojale talvele.
Kõige olulisem taimede talvekaitse juures on juurekaela kaitsmine. Sügisel, enne püsivate külmade saabumist, tuleks rooside juurekaela ümber kuhjata turbamulda, komposti või spetsiaalset roosimulda. See mullakiht toimib soojusisolatsioonina ning kaitseb kõige tundlikumat taimeosa – kohta, kust kevadel algab uus kasv. Mullakuhja kõrguseks võib sõltuvalt sordist arvestada umbes 20–30 sentimeetrit.
Peale mullakuhja on väga heaks kaitseks kuuseoksad. Need aitavad hoida tuult eemal, koguvad lund ning varjutavad roose talvise päikese eest. Kuuseoksad loovad ümber taime õhulise ja hingava kaitsekihi, mis ei lase niiskusel liigselt koguneda, kuid hoiab samas külma eemal. Just õhulisus on rooside katmisel äärmiselt oluline – tihedalt suletud ja õhukindel kate võib põhjustada rohkem kahju kui kasu.
Taimede talvekaitse juures tehakse sageli ka vigu. Taimi kaetakse liiga varakult, kasutatakse õhukindlaid katteid või jäetakse puutüved täielikult näriliste kaitseta. Samuti ei sobi katmiseks märg materjal, mis külmudes muutub jääkamakaks ja võib taimi hoopis kahjustada. Kevadel tuleb kaitsed eemaldada tasapisi, mitte järsku. Alustada tasub tuulutamisest ning ideaalis teha seda pilvise ilmaga, et taimed ei saaks äkilist päikesepõletust.
Kevadise päikesepõletuse ja katete eemaldamise kohta saad rohkem lugeda siit.
Taimede talvekaitse on tegelikult investeering järgmise aasta õitesse ja saaki. Mõningase vaeva ja õigete materjalidega saab ära hoida olukorrad, kus kevadel tuleb tõdeda, et lemmiktaimed ei ole talve üle elanud. Olgu aias püsililled, viljapuud, roosid või marjapõõsad – õigel ajal ja õigesti hooldatud taimed tänavad sind kevadel tugeva kasvu, lopsaka õitsemise ja rikkaliku saagiga.
Kui vajad usaldusväärseid kattematerjale, multše, turbamulda või muid looduslähedasi abivahendeid, leiad need mugavalt Maarahvapoe valikust, et oma aed turvaliselt talveks valmis seada.