Logi sisse
Registreeru
Kaotasid parooli?
Ostudelt boonuspunktide kogumiseks loo endale kasutaja:
Ostukorv
Blogi
Loe Veel
Ehk oled mõelnud jogurtit ise teha, kuid löönud siis risti ette, kuna arvasid, et see on liiga keerukas ettevõtmine? Pea nüüd hoogu. - Jogurti valmistamine on lihtne ning sa saad sellega hakkama. Jogurtit on valmistatud juba aastatuhandeid ning väidetakse, et see pärineb kunagiselt Mesopotaamia aladelt. Toodete stabiilse kvaliteedi saavutamiseks, töötati välja spetsiifilised piimatoodete juuretiskultuurid alles 20. sajandi alguses.Aegamööda on õpitud tegema erineva maitse ja konsistentsiga jogurteid – nii mahedast ja vedelast kuni väga hapu ning paksu joogini.Järgmisena vaatame, miks peaks jogurtit ise valmistama ning kuidas seda teha. Mis teeb jogurti eriliseks piimatooteks? Jogurt on piimast tulenev hapupiimaliik, mida iseloomustavad spetsiifilised piimhappekäärimist põhjustavad juuretisbakterid ehk eluskultuurid. Jogurti baktereid kutsutakse probiootikumideks, kuna need on väga kasulikud seedeelundkonnale, südamele ja immuunsussüsteemile. Lühidalt öeldes on jogurt kasulike bakterite poolt tekitatud hapendatud (fermenteeritud) piimatoode, mis on kauem tarbitavam kui piim ise.Erineva paksuse ja maitsega jogurtite tegemiseks on katsetatud juuretiskultuuride kombineerimist ja fermenteerimise temperatuure ning –ajakestvust. Jogurti valmistamisviisid Jogurti tegemiseks on kaks peamist viisi:Esimene meetod on algatada fermeteerimise protsess külmkuivatatud jogurtikultuuriga. Teine võimalus on osta probiootilist valmisjogurtit ja kasutada seda juuretisena ehk lähtekultuurina. Kui sind huvitab tervislik jogurt, pead valima naturaalse sordi, mis sisaldaks elusaid mikroorganisme. Niiviisi saad jogurtile õiged bakterid, - maitse ja -konsistentsi. PS: Kindlasti väldi tavalisi poejogurteid juuretise allikana. Poejogurti eelneva kääritamise tulemusena võib bakterite suhe olla tasakaalust väljas. Kuna juuretisbakterid elavad sümbioosis, on neid joguritesse tarvis õiges vahekorras.Lisaks võivad poejogurtid sisaldada suhkruid ja muid lisaaineid, mis on nende kasulikkust vähendanud. Seetõttu on oluline, et sina kontrolliksid täiel määral hapnemisprotsessi ning ühtlasi järgiksid hügieeninõudeid. See tagab kodu-tehtud jogurti tervislikkuse ja kvaliteedi.Et lihtsustada protsessi, võid kasutada valmisjuuretist, kuna see aitab kaasa tasakaalukale hapnemisprotsessile. Lisandväärtuse annab heade piimhappebakterite hulga suurendamine mikrobiootas. Loodan, et see andis põgusa ülevaate sellest, mis teeb jogurtist erilise toiduaine ning miks võiksid seda oma majapidamises kultiveerida. Küll aga asume nüüd konkreetsete sammude juurde. :) Br3nda: making yoghurt (https://flic.kr/p/bysira) 7 sammu jogurti tegemiseks juba valmis juuretiskultuuriga 1 ) Kuumuta potis 1 liiter piima kuni 95 C juures 5 – 10 minutit.Kuumuse mõõtmiseks kasuta toidutermomeetrit. 2 ) Vala kuumutatud piim kannu ning jahuta see kuni 45 kraadini seda kergelt segades. 3 ) Seejärel vala sisse 0.5g valmisjuuretist (1 pakk) ning sega see jahutatud piimaga hoolikalt läbi. 4 ) Vala segatud piim mõnesse soojakindlasse anumasse. Kasutada võid ka jogurtimasina nõud. 5 ) Kata nõud kaane või fooliumiga ning aseta need ahju, toiduvalmistajasse või termoskasti 6-8 tunniks seisma. 6 ) Aja täitumisel, hinda moodustunud kalgendit – kui see on tugev ja ühtlane, sega see veel kord hoolikalt läbi. 7 ) Viimaks jäta jogurtid lisa 6-9 tunniks külmkappi, et võimaldada veelgi parema tekstuuri ja konsistentsi teket. Aeg on käiseid üles kerida! Vaata lisaks videojuhendit ning tee kõik ülaltoodud sammud teoks. Sinu esimene kodukootud tervist turgutav jogurt on valmis. Siin kohal ei saa soovitamata jätta kasutada seda ka naturaalse komponendina kodutehtud juustu tarvis. Isetegemine on puhas rõõm! :)
Verivorstid on meie toidulaual pea igal aastal. Kuidas aga verivorste täitsa ise teha? Panime noored suunamudijad proovile ja esitasime neile väljakutse! Vaata videot, et näha, kuidas nad hakkama said. https://www.youtube.com/watch?v=QYIrv5FSorQ Retsept ja protsess 3 kg verivorstide tegemiseks läheb vaja: 2,5 l vett1 l verd1 kg odrakruupe500 g suitsupekki, soola, pipart, vürtsi ja majoraani300 g sibulat2 sl võid10 m seasooltLisaks võib kasutada ka valmis maitseainesegu Pese kruubid ja keeda nõrgalt kuumusel (ei tohi lasta pudruks minna), kui kruubid on paisunud, siis tuleb need jahutada. Seejärel pruunista madalal kuumusel ja väga kergelt sibul ja suitsupekk, et kõik head maitsed saaksid vallanduda. Lisa hakitud ja võis kuumutatud sibul ja pekk kruupidele. Lisa maitseained ning läbi sõela kurnatud veri. Täitke seasooled pudruga, siduge otsad kinni ja pange vähese soolaga maitsestatud vette. Kõige mugavam on seasoolte täitmiseks kasutada vorstipritsi. Kuumutage aeglaselt 10-15 minutit, kuid ärge laske keema, sest muidu sooled lõhkevad. Pärast veest võtmist asetage vorstid üksteise kõrvale jahtuma. Kuidas verivorste küpsetada? Seasooles küpseb verivorst 20-30 minutit. Krõbeda verivorsti saamiseks tuleb seda küpsetada madalal temperatuuril, umbes 150-175 kraadi C juures. Praeahjus küpsetamiseks pange nõusse veidi rasva ja vett auru tekkimiseks. Kui praete verivorste pannil, siis tuleb vorstid alguses jahedale pannile asetada ja heas koguses võid või õli lisada. Kindlasti tuleb vorstidesse teha mõned augud, vastasel juhul võivad vorstid kuumal pannil lõhkeda. Loe ja õpi, kuidas grillvorste valmistada, mille põhiprotsess on täpselt sama. Head katsetamist.
Isetehtud leiva lõhn ja maitse on kirjeldamatu. Kodune leivategu pole mingi raketiteadus, kuid päris esimest korda katsetades ei pruugi kõik ideaalselt välja tulla, aga harjutamine teeb päriselt ka meistriks. Toome välja kõik etapid ning sammud, saad näpuga järge ajada ja julgelt meiega koos tegutseda. Kuidas alustada ja mida vaja läheb? Kuigi leiba valmistatakse mitu päeva, pole see kuigi keeruline ega suur töö. Tarvis on vaid pisut pealehakkamist. 1. Kusagil 100 grammi juuretist (kas eelmisest leivategemisest võetud või tuttavalt kogenund leivaküpsetajalt saadud, juuretise võib muidugi ka täitsa ise valmistada). 2. 1 liiter vett. 3. Rukkijahu (lisan alati tunde järgi, et tekiks hapukoore konsistentsiga segu). Leivateos käivadki mitmed asjad tundega. Soovitan lihtsalt proovida ja leida endale sobiv viis, nii koguste kui hapnemise kestvuse osas. 4. Sega kõik koostisosad omavahel kokku. NB! Igal leivaküpsetajal kujuneb kindlasti lõpuks välja oma lemmikjahu. Mõnele meeldib peenema jahvatusega ja ühtlasemat tulemust andev jahu, teine eelistab jällegi kliirohket lihtjahu. 5. Nüüd polegi muud kui kata kauss pealt köögirätikuga (või kilega) ning jäta sooja kohta käärima umbes 12 tunniks. Käärimiseaeg sõltub jällegi maitseelistustest - mida pikemalt lased juuretisel käia seda hapukama maitsega on saadud leib. 6. Kui juuretis on kenasti ära käinud, siis tasub võtta järgmiseks korraks uus juuretis. Uus juuretis võetud, sega juurde 3 tl soola, 1 klaas suhkrut ja 1 klaas nisujahu. 7. Nüüd on aeg hakata lisama seemneid: - 2 peotäit köömneid, - 1 peotäis linaseemneid, - 1+1 spl musti ja valgeid seesamiseemneid, - 3+3 peotäit kõrvitsa- ja päevalilleseemneid (kellele meeldib rohkemate seemnetega, kellele vähematega - täiesti vaba valik nagu ka see, milliseid seemneid lisada). 8. Hakka juurde lisama rukkijahu (supilusika haaval). Lisad nii palju, et kuuled lurtsuvat/naksuvat häält. Tainas võiks jääda selline vahustatud vahukoore paksune. 9. Määrid vormid õli/võiga ja tõstad vormid tainast täis. Silud pealt märja lusikaga ilusaks siledaks, teed vaod ja raputad seemneid peale. 10. Paned ahju 100 kraadi juurde 1 - 1,5h kerkima. 11. 200 kraadi juurde küpsema 30min pöördõhuga + 30min ülevalt ja alt küpsetamise režiimiga. Nüüd peaks kodu värske leivalõhnaga täidetud olema, määri peale klassiklaist talu- või ürdivõid ning lihtsalt naudi! :) Isetegemine on tõesti puhas rõõm. Loe lisaks ka omatehtud juustu valmistamise nippe ja tähelepanekuid.
Käes on suvi ja sellega ka peatselt saabuv jaanipäev. Parimal ajal sõprade ja lähedastega mõnusate koosviibimiste korraldamise juurde kuulub ka hea toidu nautimine. Eriti popp on suvel pakkuda külalistele kõiksugu grillitud lihakraami. Märksa peenem oleks üllatada sõpru suitsukala ja -lihaga või isetehtud grillvorstidega, mida täiendaksid oma aia värske saadused. 😉
Kuna vanasti sai kergesti riknevaid toiduaineid vaid paar päeva keldris söömiskõlbulikuna hoida, oli mõistlik kasutada liha suitsutamist või soolamist selle pikemaks säilitamiseks.Tänapäevaks on suitsutamisest kujunenud gurmeekunst, mille eesmärk on pakkuda suuremat maitseelamust. Protsessi käigus väljub vesi lihast ning mida rohkem on suitsutamisruumis suitsu, seda rohkem vett ka eraldub. Suitustamise viisi määrab protsessis valitsev temperatuur.Jätka lugemist, et lähemalt teada saada.
Sobiv viis sinkide valmistamiseks. Külmsuitsutamise ajal tohib tuli ainult hõõguda ning temperatuur peab jääma max 15-25°C juurde. Kulgemisel kasutatakse vaid kõvapuidu saepuru, mis puistatakse suitsuahju või suitsutuskambri põrandale ja aetakse seejärel laiali. Saepuru tuleb põlema süüdata hõõguvate süte abil, mis ei tohi aga olla liiga suured, sest vastasel juhul tõuseb ahjus kraad liialt kõrgele.
Külmsuitsutamise puhul on kõige keerulisem madala temperatuuri säilitamine. Paljudes kambrites on selleks ettenähtud termomeetrid juba sisse ehitatud, kuid selle puudumisel ajab asja ära ka tavaline lihatermomeeter (liha enda temperatuuri mõõtmiseks).
Kuumsuitsul on hautav toime ja seega ei sobi antud meetod toorsingi valmistamiseks. Sellisel viisil suitsutatud lihast, mis on ühtlasi eelnevalt keedetud ja soolatud, valmib maitsev delikatess. Tegevus toimub 60-80°C juures ning erineva intensiivsusega tulel. Ka siin ei saa üle ega ümber termomeetrist, kuna iiga kõrge kraadi puhul võib liha lihtsalt lõhkeda (eriti vorstid).Oluline on alustada madala temperatuuri ja kõrge õhuniiskusega.
Soesuitsutamist võib pigem pidada kuumsuitsutatud liha järeltöötlemiseks, mille puhul lähevad peamiselt käiku kalad. Protseduur toimub 30-50°C juures, mil suits tekitatakse samal viisil nagu kuumsuitsutamise puhul.
Kalade puhul on palju liike, mis suisutamiseks sobivad, kuid leidub ka neid, millega pole mõtet jännata. Mõned kalad on liiga väiksed ja pärast suitsutamist ei jää alles miskit peale kondipuru. Osad kuivavad ahjus sootuks kokku. Mittesobivad kalaliigid: säinas, särg (ka roosärg), nurg, koger (väike), Peipsi tint, turb. Sobivad kalaliigid: ahven, lest, latikas, kilu, räim, vimb, rääbis, tursk, siig, tuur, paalia, angersäga, lõhe, forell (nii viker kui ka meri- ja jõeforell), luts.
On olemas ka märgsuitsutamine, mida tegelikult eraldiseisvaks meetodiks ei peeta. See sobib nii külm-, soe- kui ka kuumsuitsutamise juurde, mil liha töödeltakse kõrgemal niiskustasemel. Nii saad külmsuitsutamise puhul vältida suitsutamisrandi tekkimist. Randi tekkimisel muutub lihal pealmine kiht kõvaks ning õhu väljapääs liha sisemusest katkeb. Tulemuseks on söömiseks kõlbmatu toode.
Vajalik on suitsutamisseadme olemasolu, milleks on erinevaid suitsuahjud. Kasutajasõbralikuimad on väiksemad ahjud, mis ei nõua palju ruumi ja sobivad nii rõdule kui ka terrassile. Võrreldes suurte ahjudega on nende eeliseks oluliselt lihtsam temperatuuride reguleerimine, andes mõnusa suitsumeki igale lihale.Taskukohaseks lahenduseks on aiagrilli ümberehitamine suitsuahjuks. Selleks on aiagrillile tarvis külge keevitada lehtterasest ahju ülemine osa, kuhu saaks riputada suitsutatava toote.
Muudest tarvikutest on olulised suitsutamisvardad, mille pikkus sõltub suitsuahju mõõtmetest. Kuumsuitsutamisel kasutatakse lihakonksusid, sest kasutades liha riputamisel nööri, küpseks see läbi ja liha kukuks tulele. Toorsingi külmsuitsutamiseks piisab sellest, kui kasutada sidumiseks nööri või võrgust kotti.
Enne suitsutamist on tarvis kala soolata ning sel puhul tuleb leida kesktee, kuna teatavasti on inimeste soolataluvus erinev. Arvesta siiski sellega, et soola on alati võimalik juurde lisada, kuid ülemäärase eemaldamine on pea võimatu. Maitseainetest on kalale sobilikumad: sidrunimahl, kadakamarjad, pipar, basiilik, salvei, tüümian, kapparid, sinep, sibul.
Maitsesegu valmistamisel väldi kõikide maitseainete korraga kokkusegamist. Lisa kõige enam endale meelepäraseim maitseaine, kuna see peab valmis toote puhul domineerima.Kui sulle on maitsekombinatsioonide kokkusegamine pisut keeruline, kasuta lihtsat kalamaitseainet.
Soolata võid kuivsoolamise- või märgsoolamise meetodiga.Märgsoolamiseks valmista soolvesi, kuhu maitseained sisse segada. Selle eelis on see, et maitseainetega segatud soolvesi imendub kalasse ühtlasemalt. Tavapärase märgsoolamise puhul jäetakse kalad soolvette kogu ööks, kuid täpne aeg sõltub paljuski konkreetsest kalaliigist.
Kuivsoolamine on mitmeti lihtsam, kuna sool segatakse soovitud maitseainetega ning hõõrutakse puhastatud kalale. Välisnahka tasub tugevamalt hõõruda, sest see ei omanda maitseaineid nii hästi kui kalaliha.
PS: Enne suitsutamist tuleb kalad veel hoolikalt üle pesta olenemata sellest, kas kalad on soolatud kuivalt või märjalt.
Nii nagu kala soolamisel, kasutatakse ka liha puhul märg- või kuivsoolamist või nende kombineerimist. Liha soolamine on siiski mõnevõrra spetsiifilisem. Seetõttu võiksid soolvee kontsentratsiooni mõõtmiseks muretseda endale areomeeteri ehk nn soolsusemõõturi. Liialt kange soolvesi põhjustab ilmselgelt liigset soolsust, kuid nõrga soolvee kasutamise puhul rikneb toode kiiresti.
Lisaks soolale kasutatakse ka maitseaineid – näiteks singi puhul kadakamarju ja loorberilehti. Kui oled algaja, on valmissegude kasutamine sulle kergeim maitsestamise viis. Vorstitootmise puhul on väga tavaline kasutada just vastavale vorstitüübile loodud spetsiaalset valmissegu. Nende kasutamise miinus on see, et kõigil toodetel võib lõpuks ilmneda üsna ühetaoline maitse. Oma kodus ise valmistades soovime ju miskit erilisemat? 🙂Lahenduseks võib valmissegule lisada ürte või kasutada ürtidega suitsulaaste.
Loomaliha puhul katseta laastudega, millele on lisatud rosmariini ja kadakamarju. Ainulaadse maitse saad tekitada tüümiani, majoraani, koriandrit ja aniisiga.PS: Enne kasutamist on soovitatav laastud leotada, et aeglustada põlemisprotsessi ja pikendada suitsutusaega.
Lõbusat katsetamist ja huvitavaid maitseid!