X

Loe Veel

Miks peaks igas lillepeenras olema saialill?

Levinund ning tavaline, kuid siiski äärmiselt tänuväärne lill. Ilmselt on saialill nüüd küll üks sellistest suvelilledest, mille äratundmine kellelegi raskusi ei tohiks tekitada. Põhjuseid, miks see klassikaline üheaastane lill oma koduaeda valida, on aga rohkem kui küll. Esiteks saab tema kasvatamisega kindlasti hakkama igaüks, peale päikesepaistelise ja enam-vähem viljaka aiamulla (taluvad ka vähemviljakaid kasvukohti) ei nõua saialilled meilt suurt midagi. Seemned võib otse kasvukohale külvata aprillis-mais (umbes 2cm sügavusele), talub hästi ka ümberistutamist, ideaalne vahekaugus taimedel on 30cm, sellise vahega jääb taimede vahele piisavalt õhku, et nad moodustaksid kenad puhmad. Idanema hakkab juba 5-8 kraadi C juures 7-10 päevaga. Õitsemine algab kusagil kuus nädalat pärast tärkamist ja õite ilu saame nautida kuni oktoobrini välja. Õitsemist saab aga veelgi pikendada, kui taimedelt õitsemise algusest alates eemaldada järjepidevalt kõik avanenud õied, sobivaim korjevahe on 2-5 päeva. Mis lille aga nii eriliseks teeb? Päikeseliselt särav saialill on kaunis nii peenras kui ka lillevaasis, kus dekoratiivsena püsib vähemalt nädal, kuid vaid vähesed on kursis, et tegemist on ka söödava taimega, millele on omistatud ka väga palju raviomadusi. Saialille kasutamine ravimtaimena Saialille kõik osad – juured, lehed, õied on tugeva põletikuvastase toimega ja nii on temast saanud üks ütlemata tänuväärt ravimtaim. Rahvameditsiinis on pruugitud saialillesalvi, -teed, -tõmmist, -õli ja tinktuuri. Põletiku leevendamiseks võibki haigele kohale määrida saialillesalvi. Lühiajaliseks kasutamiseks segage 1/3 osa saialilleõisi 2/3 searasvaga (sobib kasutada ka hanerasva). Pikema säilivusajaga on aga saialilleõite, mesilasvaha ja õli segu, mida kindlasti keeta ei tohi ning mille puhul piisab vaid kergest kuumutamisest. Saialilletee valmistatakse kuivatatud õitest, võib lisada ka lehti, teel on tugev toime nii bakteriaalsete kui ka viiruslike nakkuste vastu. Kuivatamiseks soovitatakse hämarat ja sooja kohta, kuid temperatuur ei tohiks ületada 40-45 kraadi C. Laotatakse laiali õhukese kihina ja segatakse tihti. Kuivatamise võib lõpetada, kui õisik kergesti pudeneb. Säilitamisaeg on maksimaalselt 2 aastat. Saialille peetakse ka hirmkalli safrani aseaineks, kroonlehtedest saab valmistada sarnast pulbrit safranile, mida kasutatakse peamiselt saiataigna või keeduriisi valmistamisel.  Söödavad õied toiduvalmistamiseks Pehmeid õisi sobib süüa täiesti naturaalsel kujul. Enamasti kasutatakse neid tortide ja teiste küpsetiste kaunistamiseks ning värsketest salatites, lisades seejuures salatile ohtralt värviküllust. Tugevama õiepõhjaga sortide puhul on soovitatav toiduks tarvitada ainult kroonlehti. Värskete õielehtedega  sobib maitsestada nii jogurtit, kodujuustu, omletti kui ka paljusid kala- ja liharoogi. Parim viis söödavate lillede kasvatamiseks on orgaaniliselt, kui avastad taimelt kahjurid, siis kasuta looduslikke vahendeid. Aiast korjatud taimed soovitatakse loputada kerges soolvees ning seejärel veel puhta jaheda veega üle puhastada. Sordivalik meie kauplustes ja e-poes Sortimendis on nii madalakasvulisi kui ka kõrge kasvuga lilli, samuti nii liht- kui täidisõitega sorte.  \'Apricot Twist peach\'- tegemist on spetsiaalselt aretatud madala põõsasja sordiga, taime kõrgus on vaid 25-30cm. Sordil on originaalse värvilahendusega aprikoosikollased täidisõied, mis on servadest heledamad ja mille südamikud on tumedad. \'Double orange\' - ilusate suurte oranžide täidisõitega.  Õievarred on hästi harunenud, mistõttu moodustab kenad kerged puhmad, taime kõrgus on kuni 60cm. \'Greenheart\' -  saadaval nii oranžide kui ka kollaste õitega, õied on tihedalt täidetud ning rohelise südamikuga. Taime kõrgus on keskmiselt 60cm. \'Pacific Beauty Apricot\' - originaalse õievärvusega, aprikoosivärvi ning kreemikaskollaste kroonlehtede kooslus muudavad lille tõeliselt pilkupüüdvaks. Põõsas on kompaktne ja tugevalt harunev, taime kõrgus on 50-70cm. \'Pacific Beauty Cream\' - armsate kreemikasvalgete täidisõitega, taime kõrgus 50-70cm. \'Pink Surprise\' - sordil on suured täidisõied, mis on pastelselt roosakad ja väga pilkupüüdvad. Kasvab tugevalt haruneva kompaktse põõsana, taime kõrgus on 40-50cm. \'Radio Orange\' -  sordil on eriti erk õievärvus ja ka erilised torujad keelõied. Tegemist on kääbuskasvulise sordiga, mille kõrgus on maksimaalselt vaid kuni 35cm.

Kuidas istutada marjapõõsad nii, et need tulevikus ka head saaki annaks?

Tublisti hooldatud ja korrapäraselt noorendatud sõstrapõõsad võivad koduaias saaki anda suisa 20 aastat – seepärast tasubki kõike kohe algusest peal väga hoolikalt teha. Kevadel tuleks istutamist alustada nõndapea, kui mullaolud ja ilm seda vähegi lubavad. Ilmaolud tunduvad hetkel meid soosivat. Millest siis ikkagi alustada? ISTIKUTE VALIMINE Istutatav taim peab kindlasti olema noor, elujõuline ning terve. Väike, noor istik on istutamiseks alati parem valik, kui juurestiku jagamisel saadud taim. Valida on nii paljasjuursete istikute, mullapalliga istikute kui ka potiistikute vahel, millest viimased ongi ehk just algajale aednikule mugavaim valik. Paljasjuursed on seesugused istikud, millel pole juurte ümber mullapalli, vaid veidi niisekt kasvuturvast on pakendisse lisatud, et taim elaks müügil oleku aja üle. Paljasjuursete istikute puhul tasuks eriti silmas pidada, et istiku juurestik oleks hästi hargnenud, mullapalliga istiku puhul veendu, et pall oleks mõnusalt niiske ja istik raske ning konteiner- ja potiistikute puhul jälgi, et see poleks liiga kauaks ühte potti kasvama jäänud.  ISTUTUSKOHA ETTEVALMISTAMINE Marjapõõsaste juurestik ei tungi nii sügavale kui viljapuude oma, seepärast ei kasutata istutuseelse maa ettevalmistamisel erilisi võtteid, kuid mõningaid näpunäiteid tasub siin siiski meeles pidada. Istutuskoha muld peab kindlasti olema umbrohust puhastatud ja hiljuti orgaanilist väetist saanud. Ka tuleks istutuskoht puhastada kividest. Marjapõõsaste puhul tasub jälgida ka seda, et istutuskohta paistaks piisavalt päikesevalgust, sellest sõltub hilisem viljade ühtlane valmimine. Minimaalne soovituslik vahekaugus marjapõõsaste vahel on 1,5 meetrit. Kasvukoha suhtes on ilmselt kõige nõudlikum must sõstar, mis eelistab parasniisket huumusrikast savikat mulda ning päikeselist kasvukohta. Vähenõudlikumad on karusmarjad ja punased sõstrad, kuid varjulist ja niisket kasvukohta ei eelista neist ükski. Sellises kasvukohas kahaneb saagi kvaliteet ja kogus oluliselt ning suureneb põõsaste oht nakatuda seenhaigustesse.  ISTUTAMINE Maasse kaevatakse istiku juurestikku mahutav auk, mõõtmed valitakse vastavalt liigiomasele suurusele ja juurestiku ruumivajadusele, laias laastus võiks augu laius olla kolmekordne istiku juurepalli läbimõõt ja sügavus kahekordne juurepalli kõrgus. Üleliia sügavaid istutusauke, eriti niiskematel pinnastel, ei ole otstarbekas kaevata. Marjapõõsaste istutussügavuse määramisel peab jälgima, et harunemiskoht jääks 5-10cm sügavusele, mitte ei tohiks neid aga kõrgemale istutada. Kaevetöödel tõsta pindmine viljakas mullakiht augu ühele servale, see läheb koos lisatud rammusama mullaga auku tagasi ja liivane põhjakiht teisele. Augud täida parendatud viljaka mullaga. Enne potiistiku eemaldamist potist hoia juurepalli mitu tundi vees, et taim saaks end piisavalt niiskust täis imeda. Kindlasti tuleks istikuid ka pärast mulda panekut kasta. Korralikult kastetud pinnas tallata kõvasti kinni. Mida nooremana me taimi istutame, seda vähem kahjustuvad nad istutamise tagajärjel ning hakkavad paremini kasvama ja nende eluiga on pikem.  LÕIKAMINE JA VÄETAMINE Kui istikul on istutamisel vähemalt 3-5 ilusat jõulist oksa, ei tarvitse neid pärast istutamist lõigata. Lõikamist vajavad vaid nõrgad ning murdunud oksad. Marjapõõsaste väetamiseks on sobilik kompost või kõdusõnnik, mida tuleks vajadusel lisada istutusauku. Paaril esimesel aastal pole hea kasvupinnasega kohas kompleksväetistega väetamine oluline. Väetamine on tähtis aga viljakandeea saabudes. Põhiline väetamine tuleks teha kevadel, lisades kasvu ergutavat kevadist kompleksväetist (väetiste valikult tasuks silmas pidada kasvatatava marjapõõsa iseärasusi, näiteks sõstrad ei talu eriti kloori, nende puhul kasutada spetsiaalseid kloorivabasid väetisi). Teine väetamine tasuks teha sügisel pärast saagi koristamist ja siis tuleks taimedele andagi sügisväetist, mille koostises on fosfor ja kaalium. Need aitavad taime ette valmistada järgmise aasta kasvuks ja saagi moodustamiseks. Marjapõõsa potiistikust kasvatamine viljakandvaks põõsaks on aeganõudev (samas mitte kellelegi üle jõu käiv), kuid tasuv töö kui hiljem oma aiast värskeid marju saad noppida. Nüüd ei jäägi muud üle kui jõudu ja pealehakkamist soovida, koduaias toimetamine tundub praegu üks ütlemata mõnus tegevus, muudame isetegemise ja ise oma saaduste kasvatamise jälle popiks.  Meie e-poest leiad suure valiku kvaliteetseid marjapõõsaste potiistikuid, samuti spetsiaalselt marjapõõsastele mõeldud (kloorivabasid) väetisi ning tarvilikke aiatööriistu.

Lillesibulate istutamine: Rohenäpu käsiraamat

Lillesibulad võib jagada kahte kategooriasse: Kevad- ja suvesibul. Kevadsibulad: Väga vastupidavad. Võib hoida talve läbi maa sees ja õitsevad kevadel. Istutada sügisel.  Mõned kõige tavalisemad kevadsibulad on tulbid, iirised, nartsissid, hüatsindid, krookused, laugud. Need sibulad vajavad mitu nädalat külma temperatuuri, et tulla välja puhkeseisundist ja õitseda oma täies potentsiaalis. Suvesibulad: Suvised sibulad on õrnemad, istutatakse kevadel ja õitsevad suvel. Kõige tavalisemad suvesibulad on gladioolid, liiliad, daaliad, pojengid (muguljuursed), iirised, kallad, begooniad. Begooniad on kindlasti esimesed, mis tuleks kevadel maha panna, et need jõuaks õitsema minna. Mõned õitsevad suve lõpu poole või pikemat aega, nagu näiteks daaliad, mis õitsevad sügisesse välja. Suvesibulad on väga külmakartlikud, mistõttu tuleks neid hoiustada jahedas ja kuivas külmade perioodide möödumiseni.  Milliseid sibulaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel?  Aastaringselt võib hoida näiteks iiriseid ja pojenge. Pojengid tuleks maha panna pigem varem, et sibul jõuaks kindlasti juurduda enne öökülmade saabumist. Kuhu lillesibulad istutada? Seni kuni sa saad olla kindel, et lillesibulatel on hea drenaaž ja nad saavad piisavalt päevavalgust võid neid istutada peaaegu igasugusesse mulda ja asukohta. Drenaaž on äärmisel oluline, et vältida sibulate mädanemist. Sibulatele meeldib kergelt liivane muld, sest see pakub piisavalt eluks vajalikke aineid. Varakevade õitsejad võib istutada puude alla – seal saavad nad piisavalt palju valgust, et õitsema hakata enne kui puud lehte lähevad ja valguse ära blokeerivad. Need lilled õitsevad hästi vaid esimesel aastal, edaspidi vajavad nad rohkem valgust, et lehed saaksid piisavalt elujõuliseks. Planeeri enne, kui istutad! Lillesibulaid saab kasvatada igal pool : iluaias, aasadel, segatuna muru sisse, puude all või strateegiliselt paigutatuna peenardel. Paljud sibulad hakkavad ajapikku paljunema, mistõttu on alati hea omada plaani, et ühest istutamisest saaks aastaid ilusaid õisi nautida. Istuta suuremad kogused ühte kohta, et tekitada visuaalselt hea efekt. Arvesse tuleb võtta ka õitsemise aegu. Istuta erinevaid kombinatsioone: varaseid, kesk ja hilishooaja õitsejaid, et kaunist õitsemisaega pikendada. Peida õitsenud madalakasvuliste sibulate surev lehestik ette poole istutatud kõrgemate sibulate abil. Samal ajal õitsevate sortide puhul istuta sibulad vastavalt kõrgusele, madalast kõrgemaks - nii tekivad ilusad kihid. Sibulalilled pakuvad ilusaid ja erinevaid värve – mõtle sellele, kuidas need värvid ümbrusega mängivad. Kuidas lillesibulaid istutada? Lillesibulaid saab istutada kahte moodi: kaevata üles kindel ala, sibulad sinna asetada ja seejärel mullaga katta või teha igale sibulale mulda eraldi auk. Meeles tuleks pidada, et sügavus peaks olema kolm lillesibula suurust. Tee selgeks lillesibula istutamise sügavus. Kui istutada liiga sügavale, siis õitsevad nad hilja või üldse mitte. Kui aga liiga madalale istutada, siis idand võib pea välja pista liiga vara ning saada külmakahjustuse. Sügavus peaks olema umbes kolm lillesibula suurust. Valmista pinnas ette seda üles kaevates ning õhutades. Vajadusel lisa juurde juurde orgaanilist väetist, mis annaks vajalikud toitained. Aseta sibulad terava otsaga ülespoole ja juured allapoole. Kui sa ei ole kindel kumb on alumine, kumb ülemine ots, siis võid ka sibula külili asetada. Lill leiab oma tee pinnale. Paljud närilised nagu näiteks mügrid, maiustavad lillesibulatega. Mügride vastu on aiapoodides mitmeid tõrje ja hävitusvahendeid. Eelkõige võiks sibulate ümber panna traatvõrgu/korvi. Sibullillede ümbruse rohimine on keeruline, koos umbrohu juurega võite üles tirida ka sibula. Parem katke lillesibulate kohal olev muld mingisuguse multšiga, ca 5 cm paksuse kihina. Sibullill tõuseb multšikihist kenasti välja, kuid enamik umbrohtusid seda ei jaksa. Paljud eksootilisemad lillesibulad ei talvitu meie külmades talvedes. Mõistlik on sellised sibulad kohe istutada spetsiaalsetes sibulakorvides. Sellisel juhul saate kevadel koos korviga istutada ja sügisel lihtsalt nad mullast välja tõsta. Korve sibulatega on mõistlik hoiustada jahedas garaažis, kuuris või keldris, kus temperatuur ei lange alla 4-5 kraadi. Alles istutatud sibulad tahavad kastmist, et nad kenasti juurduks. Lillesibulate üleskaevamine ja säilitamine Peale lille õitsemist, lõika tagasi ainult lille õis. Ära kindlasti lõika lehti. Lehed jäta terveks kuni nad muutuvad kollaseks ja langevad maha; lehed koguvad ja hoiavad endas energiat, mida säilitavad järgmiseks aastaks. Kui lehed on liiga vara maha lõigatud, ei pruugi lill järgmisel aastal õitseda. Lillesibula ülesvõtmine Lõika lille vars ja lehed selliselt, et jääks mõni sentimeeter alles. Hoolikalt eemalda lillesibula ümbert muld.Raputa võimalikult palju mulda maha nii sibulalt kui ka juurtelt. Aseta lillesibulad laiali ajalehele või paberile ning hoia neid jahedas, varjulises kohas, kus nad saaksid kuivada. Jälgi, et sibulad oleksid loomade ja laste ulatusest väljas, kuna paljud sibulad on mürgised. Hoia sibulaid pappkastis, milles on piisavalt auke, et õhk saaks liikuda. Sibulate ümber võib panna paberit (ajaleht sobiks selleks hästi). Võib lisada ka veidi niisket vermikuliiti või keransiiti, et sibulad liiga ära ei kuivaks.Hoia pimedas ja jahedas – näiteks keldris.Kontrolli igakuiselt, et sibulad ei näitaks mädanemise või liigse kuivamise märke. Nipid! Ära hoia puuvilju (eriti õunu) või köögivilju samas külmikus, kus hoitakse lillesibulaid. Puuviljad ja juurviljad eraldavad etüleen gaasi, mis võib tappa sibula sees oleva taime. Mulla ph tase 6 või 7 toob välja lille kõige erksamad värvid. Istuta lillesibulad kindlasti samal hooajal, mil nad on soetatud. Juhul kui lillesibul jääb talveks mulda, lisa sibula juurde mingi marker või silt, et sa ta kindlasti hiljem üles leiaksid. Ära kunagi hoia lillesibulaid plastikkotis – sibulad vajavad õhku. Lillesibulate ostmine: Siin on mõned lisanipid lillesibulate ostmiseks: Lillesibulad peaksid olema katsudes pigem kõvemad, mitte pehmed ja käsnjad. Vali sibulad, millel ei ole kahjustusi või hallitust.Ostuhetkel ei näita sibulad üldjuhul juure kasvu, aga näiteks liiliad on erand. Liiliate puhul võib leida ka juurtega sibulaid. Kvaliteetsed lillesibulad ja hea planeerimine muudab sinu aia segasummasuvilast imetlusväärseks silmarõõmuks. EESTI SUURIM VALIK LILLESIBULAID

Väärt nõuandeid rooside kasvatamiseks koduaias

Tihtilugu arvatakse ekslikult, et rooside kasvatamine on üks ütlemata keeruline ettevõtmine. On roosid ju oma kaunilt suursuguse välimuse tõttu mõneti aukartust tekitavad. Tegelikult on roosid aga üsna vähenõudlikud ja kui alustada taimede kasvatamist kvaliteetse juurekavaga potiistikust, saab kasvatamisega hakkama ka algaja aiapidaja.

Ettevalmistus

Soovituslik on vähemalt kuus nädalat enne istutamist väheviljakad mullad väetada ja samuti tuleb muld koos väetistega hoolikalt läbi kaevata. Liiga happelisi muldasid (pH alla 4,5) tuleb kindlasti lubjata, kõige paremini sobib selleks kriit (0,5-1 kg ruutmeetrile). Lubiväetist antakse mulda koos põhiväetisega. Ettevalmistustööks võib nimetada ka istikute valimist, roosi konteineristikul peaks olema hästi hargnenud juurekava ja pookekomponendid peavad olema nii tugevasti kokku kasvanud, et poleks lahtimurdumise ohtu (nagu eelnevalt mainitud ongi potiistikud algajale roosikasvatajale parim variant). 

Kasvukoha valimine

Kõige sobivam aeg rooside istutamiseks ja ka ümberistutamiseks ongi kevad. Konteineristikuid võib istutada pärast öökülmade möödumist kogu juunikuu (või hiljemgi) vältel. Kõige ideaalsemalt sobivad külmade ja tugevate tuulte eest kaitstud ning kerge lõuna- ja läänepoolse kallakuga kohad. Sinna istutatud taimed saavad piisavalt soojust ja valgust. Väga oluline on, et oleks tagatud  õhu vaba liikumine, see aitab pidurdada seenhaiguste levimist. Kasvukoht peaks olema võimalikult päikesepaisteline (vähemalt 6-7 tundi päevas päikesepaistele avatud), varjulistes kohtades jääb õitsemine väga piiratuks. Samuti ei sobi neile kuninglikele lilledele liigniiskus, põhjavesi ei tohiks kasvukohas ulatuda kõrgemale kui 70 cm. Kõige sobivamad mullad rooside kasvatamiseks on sügavad parasniisked hea struktuuriga lubja- ja huumusrikkad saviliivmullad või kerged kuni keskmised liivsavimullad. 

Roosipeenra kujundamine

Roosipeenar võiks olla lihtsa kujuga, sest esikohal peaks olema siiski õite ilu esiletoomine. Hästi sobivad korrapäraste nurkadega peenrad. Peenrale võiks mahtuda vähemalt 3 rida roose, peenar tuleb teha sama kõrge või mõni cm kõrgem kui ümbritsev maapind, vastasel juhul võib peenrale hakata kogunema sulavesi, mis hävitab talvituvad roosid. Sortide peenrale paigutamisel arvestatakse ennekõike roosipõõsaste kõrgust ning õite värvuse ja kuju omavahelist sobivust. Muidugi kui pole soovi roose mitme kaupa peenras kasvatada, võib katsetada ka üksikute roniroosidega aiakaartel. 

Vahekaugused istutamisel

Vahekaugused arvestatakse vastavalt sordi kasvutugevusele. Keskmiselt jäetakse vahekauguseks 30-40 cm. Eriti tugevakasvuliste sortide puhul võib vahekauguseks jätta 40-50 cm ning väikeseõieliste polüantrooside puhul vähendatakse vahekaugust 20 cm-ni. Põõsas- ja pargirooside puhul tuleks vahekauguseks arvestada aga umbes 0,8-1,5 m. 

Huvitavad sordid katsetamiseks 

‘Alojse’ – Väga dekoratiivne sort, õied on ilusad suured oranžikas-roosad täidisõied, õite läbimõõt on kuni 10 cm. Lehed on intensiivselt tumerohelised. Lillel on ka mõnusalt õrn aroom, mis muudab sordi eriti võluvaks. Kasvukõrgus on kuni 1 meeter.

‘Climbing Rumba’ – Roniroos, millel on kahevärvilised õied (kollane ja punane). Õite läbimõõt on keskmine, kusagil 7 cm. Õitsevate pungade aroom on nõrk, kuid õrn ja meeldiv.

‘Ewenement’ – Kaunis suureõieline sort Ewenement näeb  äärmiselt suursugune välja. Õied on kahevärvilised ja nende läbimõõt on 6-7 cm. Kasvab kuni 1 meetri kõrguseks.

‘Paul Noel’ – Tegemist on roniroosiga, mille kõrgus võib ulatuda 3 kuni 5 meetrini. Sordil on kaunid roosad täidisõied, mis lõhnavad kergelt ja meeldivalt. Õied püsivad ilusad ka vihmaste ilmadega.

‘Princess Mia’ – Ilusates heledates toonides kaunid sametised kroonlehed. Kroonlehed on äärtest kirsiroosad ja sisemusest valge-hõbedased. Lilled intensiivse meeldiva lõhnaga, vihmakindlad.

‘Irena’ – Teiste rooside seas eristub Irena sort eriti intensiivse värvi ja tugeva, kergesti äratuntava lõhna poolest. Kõrgus ulatub 1 meetrini. Õis on ilus veripunane ja umbes 10 cm läbimõõduga.

‘Sika’ –  Oranži värvi, päikesekiirtes vaskpunakaks üleminev suureõieline sort. Pungad on erakordselt täidlased ja õisikud saavutavad läbimõõdu isegi kuni 12 cm. Kasvab umbes 100-120 cm kõrguseks.

Tegelikult on valik aga väga lai ning omale meelepärase õietooniga sordi leiad meie kauplustest ja e-poest kindlasti. Edu selle juba iidsetest aegadest inimkonna tähelepanu tõmmanud kaunitari kasvatamisel. 😊🌱

0
Ostukorv