X

Otsing

X

Loe Veel

Kuidas istutada marjapõõsad nii, et need tulevikus ka head saaki annaks?

Tublisti hooldatud ja korrapäraselt noorendatud sõstrapõõsad võivad koduaias saaki anda suisa 20 aastat – seepärast tasubki kõike kohe algusest peal väga hoolikalt teha. Kevadel tuleks istutamist alustada nõndapea, kui mullaolud ja ilm seda vähegi lubavad. Ilmaolud tunduvad hetkel meid soosivat. Millest siis ikkagi alustada? Istikute valimine Istutatav taim peab kindlasti olema noor, elujõuline ning terve. Väike, noor istik on istutamiseks alati parem valik, kui juurestiku jagamisel saadud taim. Valida on nii paljasjuursete istikute, mullapalliga istikute kui ka potiistikute vahel, millest viimased ongi ehk just algajale aednikule mugavaim valik. Paljasjuursed on seesugused istikud, millel pole juurte ümber mullapalli, vaid veidi niisekt kasvuturvast on pakendisse lisatud, et taim elaks müügil oleku aja üle. Paljasjuursete istikute puhul tasuks eriti silmas pidada, et istiku juurestik oleks hästi hargnenud, mullapalliga istiku puhul veendu, et pall oleks mõnusalt niiske ja istik raske ning konteiner- ja potiistikute puhul jälgi, et see poleks liiga kauaks ühte potti kasvama jäänud.  Istutuskoha ettevalmistamine Marjapõõsaste juurestik ei tungi nii sügavale kui viljapuude oma, seepärast ei kasutata istutuseelse maa ettevalmistamisel erilisi võtteid, kuid mõningaid näpunäiteid tasub siin siiski meeles pidada. Istutuskoha muld peab kindlasti olema umbrohust puhastatud ja hiljuti orgaanilist väetist saanud. Ka tuleks istutuskoht puhastada kividest. Marjapõõsaste puhul tasub jälgida ka seda, et istutuskohta paistaks piisavalt päikesevalgust, sellest sõltub hilisem viljade ühtlane valmimine. Minimaalne soovituslik vahekaugus marjapõõsaste vahel on 1,5 meetrit. Kasvukoha suhtes on ilmselt kõige nõudlikum must sõstar, mis eelistab parasniisket huumusrikast savikat mulda ning päikeselist kasvukohta. Vähenõudlikumad on karusmarjad ja punased sõstrad, kuid varjulist ja niisket kasvukohta ei eelista neist ükski. Sellises kasvukohas kahaneb saagi kvaliteet ja kogus oluliselt ning suureneb põõsaste oht nakatuda seenhaigustesse.  Istutamine Maasse kaevatakse istiku juurestikku mahutav auk, mõõtmed valitakse vastavalt liigiomasele suurusele ja juurestiku ruumivajadusele, laias laastus võiks augu laius olla kolmekordne istiku juurepalli läbimõõt ja sügavus kahekordne juurepalli kõrgus. Üleliia sügavaid istutusauke, eriti niiskematel pinnastel, ei ole otstarbekas kaevata. Marjapõõsaste istutussügavuse määramisel peab jälgima, et harunemiskoht jääks 5-10cm sügavusele, mitte ei tohiks neid aga kõrgemale istutada. Kaevetöödel tõsta pindmine viljakas mullakiht augu ühele servale, see läheb koos lisatud rammusama mullaga auku tagasi ja liivane põhjakiht teisele. Augud täida parendatud viljaka mullaga. Enne potiistiku eemaldamist potist hoia juurepalli mitu tundi vees, et taim saaks end piisavalt niiskust täis imeda. Kindlasti tuleks istikuid ka pärast mulda panekut kasta. Korralikult kastetud pinnas tallata kõvasti kinni. Mida nooremana me taimi istutame, seda vähem kahjustuvad nad istutamise tagajärjel ning hakkavad paremini kasvama ja nende eluiga on pikem.  Lõikamine ja väetamine Kui istikul on istutamisel vähemalt 3-5 ilusat jõulist oksa, ei tarvitse neid pärast istutamist lõigata. Lõikamist vajavad vaid nõrgad ning murdunud oksad. Marjapõõsaste väetamiseks on sobilik kompost või kõdusõnnik, mida tuleks vajadusel lisada istutusauku. Paaril esimesel aastal pole hea kasvupinnasega kohas kompleksväetistega väetamine oluline. Väetamine on tähtis aga viljakandeea saabudes. Põhiline väetamine tuleks teha kevadel, lisades kasvu ergutavat kevadist kompleksväetist (väetiste valikult tasuks silmas pidada kasvatatava marjapõõsa iseärasusi, näiteks sõstrad ei talu eriti kloori, nende puhul kasutada spetsiaalseid kloorivabasid väetisi). Teine väetamine tasuks teha sügisel pärast saagi koristamist ja siis tuleks taimedele andagi sügisväetist, mille koostises on fosfor ja kaalium. Need aitavad taime ette valmistada järgmise aasta kasvuks ja saagi moodustamiseks. Marjapõõsa potiistikust kasvatamine viljakandvaks põõsaks on aeganõudev (samas mitte kellelegi üle jõu käiv), kuid tasuv töö kui hiljem oma aiast värskeid marju saad noppida. Nüüd ei jäägi muud üle kui jõudu ja pealehakkamist soovida, koduaias toimetamine tundub praegu üks ütlemata mõnus tegevus, muudame isetegemise ja ise oma saaduste kasvatamise jälle popiks.  Meie e-poest leiad suure valiku kvaliteetseid marjapõõsaste potiistikuid, samuti spetsiaalselt marjapõõsastele mõeldud (kloorivabasid) väetisi ning tarvilikke aiatööriistu. Miks mitte koduaeda ka pisut eksootilisemaid marju istutada? Uuri järele viinamarjade kasvatamisest.

Kuidas alustada viinamarjade kasvatamisega oma koduaias?

Läti järvesetetest võetud õietolmu uuringud tõestavad, et 800 aastat tagasi oli viinamarjade kasvatamine siinkandis üllatavalt populaarne. Kasvuhooneid sellel ajal ju ei kasutatud!  Tänaseks on kliima taas nii palju soojenenud, et need ajad on tagasi. Uute sortide abil on meil taas võimalik pidada viinamarjapõlde, teha viinamarjaveine ja tõsta magusaid kobaraid sügisesele toidulauale. Viinapuude õue istutamisel palun järgige järgmisi nõuandeid Kodu juures istutage viinapuud tuultest varjatud lõunapäikesega seina äärde või siis kütteta kasvuhoone põhjapoolse seina äärde, kui aga soovite rajada oma viinamarjaistanduse, siis kindlasti valige soe, päikseline ja tuultest varjatud nõlv. Viinapuud tuleks istutada vahekaugusega 1-1,5 meetrit. Kõige parem aeg istutamiseks on maikuu, kuid kindlasti tuleb jälgida, et öökülmad oleksid möödunud.  Olulised nipid algajale viinamarjakasvatajale Kevaditi ei tohi kärpida vanu varsi, kõik põõsaste kujundamised tuleb teha hilissügisel pärast lehtede langemist, kärbitud oksi ei tohi samuti lihtsalt maha jätta, vaid tuleb põletada või eemal komposteerida. Viinapuid tuleks kindlasti toestada. Noored võrsed on kevadel üsna külmaõrnad, kui esineb hiline öökülm, proovige taimed kattelooriga katta, kui külm siiski üle käib, siis taim ei hukku, kuid kaotate suurema osa selle aasta saagist. Õues kasvatamisel saate esimese arvestatava saagi kolmandal kasvuaastal. Ajal, mil marjakobarad on nähtavale tulnud võiks ära murda viljakandvate võrsete ladvad, samuti võiks eemaldada peened ja viljatud võrsed, niimoodi suunab taim oma jõu viljakobarate kasvatamisse. Viinamari ei sobi kohe pärast kobarate värvumist süüa või mahlaks pressida, tuleks oodata järelvalmimist ja suhkrute moodustumist veel kusagil 3 nädalat.  Soovitame katsetada järgmiste sortidega ‘Aurora’  Külmakindel varajane prantsuse sort. Viljakas ning suurte kollaste viljakobaratega. Põõsad viljuvad väga varakult ja kui nad on hästi kasvatatud, kannavad nad vilja juba teisel aastal pärast istutamist. Hea sort värskelt tarbimiseks ja ka veinide valmistamiseks. ‘Bianca’   Heledate piklike marjadega tugevakasvuline sort. Marjad on keskmise suurusega, mis moodustavad silindrilised kompaktsed kobarad. Sobilik lauamarjaks ja ka neutraalse maitsega veinide tootmiseks.  ‘Canadice’  Väga atraktiivne, seemneteta ja külmakindel sort kompaktsete, roosade kobaratega. Üks parimaid magustoidu sorte. Sobib lauamarjaks, hilise valmimise tõttu pigem kütmata kasvuhoones kasvatamiseks.  ‘Cascade’  Külmakindel sort kompaktsete kobarate ja väga tumedate mustade marjadega. Sordil on väga kõrge viljakus. Kui põõsad on hästi kasvatatud, kannab sort vilja juba teisel aastal pärast istutamist. ‘Einset’ Väärtuslik roosavärviline lauaviinamari, mille viljalihas ei ole seemneid. Kobarad on keskmise suurusega, aromaatsed ja väga hea magusa maitsega. Antud sort on sobilik kasvatamiseks kasvuhoones.  ‘Kalina’  Keskmiselt varajane hinnatud sort, mis annab hõrkusid, vahetuks tarbimiseks mõeldud ideaalseid vilju. Marjad on keskmise suurusega, roosad ning õrna nahaga, maitselt magusad ja aromaatsed. ‘Lidia’  Hilisem kõrge tootlikkusega sort. Pisut hapuka maitsega, kuid veini valmistamiseks on see sort aga suurepärane tooraine. Marjad on kahvaturoosad, kergelt lillaka varjundiga. ‘Nero’  Tegemist on ühe kõige atraktiivsema viinamarjasordiga. Kasvatatakse väga laialdaselt nii spetsialistide kui ka väikeaiapidajate poolt (tõeliselt populaarne sort). Moodustab kenad suured kobarad, mis värvuvad ühtlaselt sinakaslillakaks ja on vastupidavad. Viljad on varajase valmimisega. ‘Pinot Blanc’  Viljakas ja kiiresti kasvav viinamarjasort, millel on heledad marjad. Sort on külmakindel ja talub hästi madalaid temperatuure, nii et seda saab meie kliimas edukalt kasvatada. Meie kauplustest ning e-poes on esindatud lai valik kvaliteetse juurekavaga viinapuusortide potiistikuid, vali endale meelepärased välja ning asu julgelt katsetama. Lisaks viinapuudele võiks koduaiast leida ka klassikalisi marjapõõsasid (sõstrad, karusmarjad). Loe nõuandeid nende kasvatamiseks.

Miks peaksid sellel aastal valima oma aiamaale maasika frigotaime?

Järgnevalt räägime, kuidas erinevad paljasjuursed frigotaimed tavapärastest pottides või kassettides kasvavatest maasikataimedest.

Frigotaimede saamiseks võetakse tütartaimed üles, eemaldatakse lehed selliselt, et jääb vaid 2-3 tugevamat lehte, kärbitakse juuri, töödeldakse seenhaiguste vastu ja pakitakse kilega vooderdatud kastidesse. Kastid viiakse külmhoidlasse, kus neid hoitakse praktiliselt kuni istutamiseni.

Seega kui istutada tavalisi maasika tütartaimi, on samal aastal võimalik saada vaid üksikuid marju, siis istutatud frigotaimede saagikus on juba täiesti arvestatav.

Kõnealuste taimede plussiks on ka asjaolu, et neid võib hoidlas säilitada niikaua kui vaja ja istutada praktiliselt läbi suve – nii saab näiteks tootmispõllul ajastada sügisese maasikasaagi, mida on võimalik juba oluliselt kõrgema hinnaga turustada.

Lisa võid lugeda ka marjapõõsaste korrektsest istutamisest ja nende kasvatamisest.

Meie poest ette tellimisel järgmised maasikasordid:

HONEOYE

Varavalmiv sort, mille viljad on ere- kuni tumepunased ning üsna suured. Väga hea käitlemiskindusega, kerge korjatavusega. Saagi lõpus ei vähene vilja mass oluliselt. Sobib hästi lauamarjaks. Puhmas keskmise tugevusega ja hõreda lehestikuga, tütartaimi rikkalikult. Viljad transpordikindlad ja suhteliselt vastupidavad hahkhallitusele.

POLKA

Viljad säravpunased, suured kuni keskmise suurusega. Ühtlase valmivusega, hea korjatavuse ja käitlemiskindlusega. Viljaliha on helepunane, tihe ning väga maitsev. Puhmas keskmise kasvutugevusega, tütartaimi annab rikkalikult. Saagikas, üsna talvekindel. Lõpumarjade peenenemise vältimiseks vajab saagiajal tugevat kastmist. Tegemist on väga hea lauamarjaga.

SENGA SENGANA

Viljad on keskmise suurusega, tumepunased pruunika varjundiga, tugeva läikega, ilusa välimusega. Viljaliha punane kuni tumepunane, tihe, tugevalt vürtsise maitsega. Marjad esimestes korjetes suured, hiljem keskmise suurusega. Transporditavus on väga hea.

DIAMANTE

Kompaktne püstise kasvukujuga taim. Äärmiselt hea kvaliteediga magusad ja suured marjad (marja kaal 30-31 grammi).

Milles seisneb maasikate kasulikkus?

Maasikate biokeemiline koostis sõltubki muidugi suuresti sordist, kasvukohast, ilmastikust, valmimisperioodi pikkusest ja muustki. Maasikad sisaldavad rikkalikult mangaani ning on ka märkimisväärsed vase- ja kaaliumiallikad. Suur rauasisaldus, mida maasikatele tihti omistatakse, on tegelikult aga legend, tegelikult jääb maasikate rauasisaldus aga suhteliselt tagasihoidlikuks ja selleks, et mingisugunegi kogus rauda neist kätte saada, tuleb maasikaid ikka väga suures koguses tarbida. Rikkalikult saame maasikatest aga C-vitamiini, mis aga vastavalt sordivalikust võib kuni viis korda erineda. Arvestades maasikate veesisaldust, pektiinide rohkust jms, on maasikad suurepärane toidulisa, samuti on maasikad suurepärane lisand moosides (ka erladiseisvalt) ja teistes hoidistes. Seega tasub koduaeda kindlasti maasikataimi istutada.

0
Ostukorv