X

Loe Veel

Väärt nõuandeid rooside kasvatamiseks koduaias

Tihtilugu arvatakse ekslikult, et rooside kasvatamine on üks ütlemata keeruline ettevõtmine. On roosid ju oma kaunilt suursuguse välimuse tõttu mõneti aukartust tekitavad. Tegelikult on roosid aga üsna vähenõudlikud ja kui alustada taimede kasvatamist kvaliteetse juurekavaga potiistikust, saab kasvatamisega hakkama ka algaja aiapidaja. Ettevalmistus Soovituslik on vähemalt kuus nädalat enne istutamist väheviljakad mullad väetada ja samuti tuleb muld koos väetistega hoolikalt läbi kaevata. Liiga happelisi muldasid (pH alla 4,5) tuleb kindlasti lubjata, kõige paremini sobib selleks kriit (0,5-1 kg ruutmeetrile). Lubiväetist antakse mulda koos põhiväetisega. Ettevalmistustööks võib nimetada ka istikute valimist, roosi konteineristikul peaks olema hästi hargnenud juurekava ja pookekomponendid peavad olema nii tugevasti kokku kasvanud, et poleks lahtimurdumise ohtu (nagu eelnevalt mainitud ongi potiistikud algajale roosikasvatajale parim variant).  Kasvukoha valimine Kõige sobivam aeg rooside istutamiseks ja ka ümberistutamiseks ongi kevad. Konteineristikuid võib istutada pärast öökülmade möödumist kogu juunikuu (või hiljemgi) vältel. Kõige ideaalsemalt sobivad külmade ja tugevate tuulte eest kaitstud ning kerge lõuna- ja läänepoolse kallakuga kohad. Sinna istutatud taimed saavad piisavalt soojust ja valgust. Väga oluline on, et oleks tagatud  õhu vaba liikumine, see aitab pidurdada seenhaiguste levimist. Kasvukoht peaks olema võimalikult päikesepaisteline (vähemalt 6-7 tundi päevas päikesepaistele avatud), varjulistes kohtades jääb õitsemine väga piiratuks. Samuti ei sobi neile kuninglikele lilledele liigniiskus, põhjavesi ei tohiks kasvukohas ulatuda kõrgemale kui 70 cm. Kõige sobivamad mullad rooside kasvatamiseks on sügavad parasniisked hea struktuuriga lubja- ja huumusrikkad saviliivmullad või kerged kuni keskmised liivsavimullad.  \'Sweet Velvet\' \'Princess Mia\' Roosipeenra kujundamine Roosipeenar võiks olla lihtsa kujuga, sest esikohal peaks olema siiski õite ilu esiletoomine. Hästi sobivad korrapäraste nurkadega peenrad. Peenrale võiks mahtuda vähemalt 3 rida roose, peenar tuleb teha sama kõrge või mõni cm kõrgem kui ümbritsev maapind, vastasel juhul võib peenrale hakata kogunema sulavesi, mis hävitab talvituvad roosid. Sortide peenrale paigutamisel arvestatakse ennekõike roosipõõsaste kõrgust ning õite värvuse ja kuju omavahelist sobivust. Muidugi kui pole soovi roose mitme kaupa peenras kasvatada, võib katsetada ka üksikute roniroosidega aiakaartel.  \'Irena\'\'Paul Noel\' Vahekaugused istutamisel Vahekaugused arvestatakse vastavalt sordi kasvutugevusele. Keskmiselt jäetakse vahekauguseks 30-40 cm. Eriti tugevakasvuliste sortide puhul võib vahekauguseks jätta 40-50 cm ning väikeseõieliste polüantrooside puhul vähendatakse vahekaugust 20 cm-ni. Põõsas- ja pargirooside puhul tuleks vahekauguseks arvestada aga umbes 0,8-1,5 m.  Huvitavad sordid katsetamiseks  \'Alojse\' - Väga dekoratiivne sort, õied on ilusad suured oranžikas-roosad täidisõied, õite läbimõõt on kuni 10 cm. Lehed on intensiivselt tumerohelised. Lillel on ka mõnusalt õrn aroom, mis muudab sordi eriti võluvaks. Kasvukõrgus on kuni 1 meeter. \'Climbing Rumba\' - Roniroos, millel on kahevärvilised õied (kollane ja punane). Õite läbimõõt on keskmine, kusagil 7 cm. Õitsevate pungade aroom on nõrk, kuid õrn ja meeldiv. \'Ewenement\' - Kaunis suureõieline sort Ewenement näeb  äärmiselt suursugune välja. Õied on kahevärvilised ja nende läbimõõt on 6-7 cm. Kasvab kuni 1 meetri kõrguseks. \'Paul Noel\' - Tegemist on roniroosiga, mille kõrgus võib ulatuda 3 kuni 5 meetrini. Sordil on kaunid roosad täidisõied, mis lõhnavad kergelt ja meeldivalt. Õied püsivad ilusad ka vihmaste ilmadega. \'Princess Mia\' - Ilusates heledates toonides kaunid sametised kroonlehed. Kroonlehed on äärtest kirsiroosad ja sisemusest valge-hõbedased. Lilled intensiivse meeldiva lõhnaga, vihmakindlad. \'Irena\' - Teiste rooside seas eristub Irena sort eriti intensiivse värvi ja tugeva, kergesti äratuntava lõhna poolest. Kõrgus ulatub 1 meetrini. Õis on ilus veripunane ja umbes 10 cm läbimõõduga. \'Sika\' -  Oranži värvi, päikesekiirtes vaskpunakaks üleminev suureõieline sort. Pungad on erakordselt täidlased ja õisikud saavutavad läbimõõdu isegi kuni 12 cm. Kasvab umbes 100-120 cm kõrguseks. \'Golden Showers\'\'Kronenburg\' Tegelikult on valik aga väga lai ning omale meelepärase õietooniga sordi leiad meie kauplustest ja e-poest kindlasti. Edu selle juba iidsetest aegadest inimkonna tähelepanu tõmmanud kaunitari kasvatamisel. 😊🌱

Miks peaks igas lillepeenras olema saialill?

Levinund ning tavaline, kuid siiski äärmiselt tänuväärne lill. Ilmselt on saialill nüüd küll üks sellistest suvelilledest, mille äratundmine kellelegi raskusi ei tohiks tekitada. Põhjuseid, miks see klassikaline üheaastane lill oma koduaeda valida, on aga rohkem kui küll. Esiteks saab tema kasvatamisega kindlasti hakkama igaüks, peale päikesepaistelise ja enam-vähem viljaka aiamulla (taluvad ka vähemviljakaid kasvukohti) ei nõua saialilled meilt suurt midagi. Seemned võib otse kasvukohale külvata aprillis-mais (umbes 2cm sügavusele), talub hästi ka ümberistutamist, ideaalne vahekaugus taimedel on 30cm, sellise vahega jääb taimede vahele piisavalt õhku, et nad moodustaksid kenad puhmad. Idanema hakkab juba 5-8 kraadi C juures 7-10 päevaga. Õitsemine algab kusagil kuus nädalat pärast tärkamist ja õite ilu saame nautida kuni oktoobrini välja. Õitsemist saab aga veelgi pikendada, kui taimedelt õitsemise algusest alates eemaldada järjepidevalt kõik avanenud õied, sobivaim korjevahe on 2-5 päeva. Mis lille aga nii eriliseks teeb? Päikeseliselt särav saialill on kaunis nii peenras kui ka lillevaasis, kus dekoratiivsena püsib vähemalt nädal, kuid vaid vähesed on kursis, et tegemist on ka söödava taimega, millele on omistatud ka väga palju raviomadusi. Saialille kasutamine ravimtaimena Saialille kõik osad – juured, lehed, õied on tugeva põletikuvastase toimega ja nii on temast saanud üks ütlemata tänuväärt ravimtaim. Rahvameditsiinis on pruugitud saialillesalvi, -teed, -tõmmist, -õli ja tinktuuri. Põletiku leevendamiseks võibki haigele kohale määrida saialillesalvi. Lühiajaliseks kasutamiseks segage 1/3 osa saialilleõisi 2/3 searasvaga (sobib kasutada ka hanerasva). Pikema säilivusajaga on aga saialilleõite, mesilasvaha ja õli segu, mida kindlasti keeta ei tohi ning mille puhul piisab vaid kergest kuumutamisest. Saialilletee valmistatakse kuivatatud õitest, võib lisada ka lehti, teel on tugev toime nii bakteriaalsete kui ka viiruslike nakkuste vastu. Kuivatamiseks soovitatakse hämarat ja sooja kohta, kuid temperatuur ei tohiks ületada 40-45 kraadi C. Laotatakse laiali õhukese kihina ja segatakse tihti. Kuivatamise võib lõpetada, kui õisik kergesti pudeneb. Säilitamisaeg on maksimaalselt 2 aastat. Saialille peetakse ka hirmkalli safrani aseaineks, kroonlehtedest saab valmistada sarnast pulbrit safranile, mida kasutatakse peamiselt saiataigna või keeduriisi valmistamisel.  Söödavad õied toiduvalmistamiseks Pehmeid õisi sobib süüa täiesti naturaalsel kujul. Enamasti kasutatakse neid tortide ja teiste küpsetiste kaunistamiseks ning värsketest salatites, lisades seejuures salatile ohtralt värviküllust. Tugevama õiepõhjaga sortide puhul on soovitatav toiduks tarvitada ainult kroonlehti. Värskete õielehtedega  sobib maitsestada nii jogurtit, kodujuustu, omletti kui ka paljusid kala- ja liharoogi. Parim viis söödavate lillede kasvatamiseks on orgaaniliselt, kui avastad taimelt kahjurid, siis kasuta looduslikke vahendeid. Aiast korjatud taimed soovitatakse loputada kerges soolvees ning seejärel veel puhta jaheda veega üle puhastada. Sordivalik meie kauplustes ja e-poes Sortimendis on nii madalakasvulisi kui ka kõrge kasvuga lilli, samuti nii liht- kui täidisõitega sorte.  \'Apricot Twist peach\'- tegemist on spetsiaalselt aretatud madala põõsasja sordiga, taime kõrgus on vaid 25-30cm. Sordil on originaalse värvilahendusega aprikoosikollased täidisõied, mis on servadest heledamad ja mille südamikud on tumedad. \'Double orange\' - ilusate suurte oranžide täidisõitega.  Õievarred on hästi harunenud, mistõttu moodustab kenad kerged puhmad, taime kõrgus on kuni 60cm. \'Greenheart\' -  saadaval nii oranžide kui ka kollaste õitega, õied on tihedalt täidetud ning rohelise südamikuga. Taime kõrgus on keskmiselt 60cm. \'Pacific Beauty Apricot\' - originaalse õievärvusega, aprikoosivärvi ning kreemikaskollaste kroonlehtede kooslus muudavad lille tõeliselt pilkupüüdvaks. Põõsas on kompaktne ja tugevalt harunev, taime kõrgus on 50-70cm. \'Pacific Beauty Cream\' - armsate kreemikasvalgete täidisõitega, taime kõrgus 50-70cm. \'Pink Surprise\' - sordil on suured täidisõied, mis on pastelselt roosakad ja väga pilkupüüdvad. Kasvab tugevalt haruneva kompaktse põõsana, taime kõrgus on 40-50cm. \'Radio Orange\' -  sordil on eriti erk õievärvus ja ka erilised torujad keelõied. Tegemist on kääbuskasvulise sordiga, mille kõrgus on maksimaalselt vaid kuni 35cm.

Kuidas istutada marjapõõsad nii, et need tulevikus ka head saaki annaks?

Tublisti hooldatud ja korrapäraselt noorendatud sõstrapõõsad võivad koduaias saaki anda suisa 20 aastat – seepärast tasubki kõike kohe algusest peal väga hoolikalt teha. Kevadel tuleks istutamist alustada nõndapea, kui mullaolud ja ilm seda vähegi lubavad. Ilmaolud tunduvad hetkel meid soosivat. Millest siis ikkagi alustada? ISTIKUTE VALIMINE Istutatav taim peab kindlasti olema noor, elujõuline ning terve. Väike, noor istik on istutamiseks alati parem valik, kui juurestiku jagamisel saadud taim. Valida on nii paljasjuursete istikute, mullapalliga istikute kui ka potiistikute vahel, millest viimased ongi ehk just algajale aednikule mugavaim valik. Paljasjuursed on seesugused istikud, millel pole juurte ümber mullapalli, vaid veidi niisekt kasvuturvast on pakendisse lisatud, et taim elaks müügil oleku aja üle. Paljasjuursete istikute puhul tasuks eriti silmas pidada, et istiku juurestik oleks hästi hargnenud, mullapalliga istiku puhul veendu, et pall oleks mõnusalt niiske ja istik raske ning konteiner- ja potiistikute puhul jälgi, et see poleks liiga kauaks ühte potti kasvama jäänud.  ISTUTUSKOHA ETTEVALMISTAMINE Marjapõõsaste juurestik ei tungi nii sügavale kui viljapuude oma, seepärast ei kasutata istutuseelse maa ettevalmistamisel erilisi võtteid, kuid mõningaid näpunäiteid tasub siin siiski meeles pidada. Istutuskoha muld peab kindlasti olema umbrohust puhastatud ja hiljuti orgaanilist väetist saanud. Ka tuleks istutuskoht puhastada kividest. Marjapõõsaste puhul tasub jälgida ka seda, et istutuskohta paistaks piisavalt päikesevalgust, sellest sõltub hilisem viljade ühtlane valmimine. Minimaalne soovituslik vahekaugus marjapõõsaste vahel on 1,5 meetrit. Kasvukoha suhtes on ilmselt kõige nõudlikum must sõstar, mis eelistab parasniisket huumusrikast savikat mulda ning päikeselist kasvukohta. Vähenõudlikumad on karusmarjad ja punased sõstrad, kuid varjulist ja niisket kasvukohta ei eelista neist ükski. Sellises kasvukohas kahaneb saagi kvaliteet ja kogus oluliselt ning suureneb põõsaste oht nakatuda seenhaigustesse.  ISTUTAMINE Maasse kaevatakse istiku juurestikku mahutav auk, mõõtmed valitakse vastavalt liigiomasele suurusele ja juurestiku ruumivajadusele, laias laastus võiks augu laius olla kolmekordne istiku juurepalli läbimõõt ja sügavus kahekordne juurepalli kõrgus. Üleliia sügavaid istutusauke, eriti niiskematel pinnastel, ei ole otstarbekas kaevata. Marjapõõsaste istutussügavuse määramisel peab jälgima, et harunemiskoht jääks 5-10cm sügavusele, mitte ei tohiks neid aga kõrgemale istutada. Kaevetöödel tõsta pindmine viljakas mullakiht augu ühele servale, see läheb koos lisatud rammusama mullaga auku tagasi ja liivane põhjakiht teisele. Augud täida parendatud viljaka mullaga. Enne potiistiku eemaldamist potist hoia juurepalli mitu tundi vees, et taim saaks end piisavalt niiskust täis imeda. Kindlasti tuleks istikuid ka pärast mulda panekut kasta. Korralikult kastetud pinnas tallata kõvasti kinni. Mida nooremana me taimi istutame, seda vähem kahjustuvad nad istutamise tagajärjel ning hakkavad paremini kasvama ja nende eluiga on pikem.  LÕIKAMINE JA VÄETAMINE Kui istikul on istutamisel vähemalt 3-5 ilusat jõulist oksa, ei tarvitse neid pärast istutamist lõigata. Lõikamist vajavad vaid nõrgad ning murdunud oksad. Marjapõõsaste väetamiseks on sobilik kompost või kõdusõnnik, mida tuleks vajadusel lisada istutusauku. Paaril esimesel aastal pole hea kasvupinnasega kohas kompleksväetistega väetamine oluline. Väetamine on tähtis aga viljakandeea saabudes. Põhiline väetamine tuleks teha kevadel, lisades kasvu ergutavat kevadist kompleksväetist (väetiste valikult tasuks silmas pidada kasvatatava marjapõõsa iseärasusi, näiteks sõstrad ei talu eriti kloori, nende puhul kasutada spetsiaalseid kloorivabasid väetisi). Teine väetamine tasuks teha sügisel pärast saagi koristamist ja siis tuleks taimedele andagi sügisväetist, mille koostises on fosfor ja kaalium. Need aitavad taime ette valmistada järgmise aasta kasvuks ja saagi moodustamiseks. Marjapõõsa potiistikust kasvatamine viljakandvaks põõsaks on aeganõudev (samas mitte kellelegi üle jõu käiv), kuid tasuv töö kui hiljem oma aiast värskeid marju saad noppida. Nüüd ei jäägi muud üle kui jõudu ja pealehakkamist soovida, koduaias toimetamine tundub praegu üks ütlemata mõnus tegevus, muudame isetegemise ja ise oma saaduste kasvatamise jälle popiks.  Meie e-poest leiad suure valiku kvaliteetseid marjapõõsaste potiistikuid, samuti spetsiaalselt marjapõõsastele mõeldud (kloorivabasid) väetisi ning tarvilikke aiatööriistu.

Kuidas alustada viinamarjade kasvatamisega oma koduaias?

Läti järvesetetest võetud õietolmu uuringud tõestavad, et 800 aastat tagasi oli viinamarjade kasvatamine siinkandis üllatavalt populaarne. Kasvuhooneid sellel ajal ju ei kasutatud! 

Tänaseks on kliima taas niipalju soojenenud, et need ajad on tagasi. Uute sortide abil on meil taas võimalik pidada viinamarjapõlde, teha viinamarjaveine ja tõsta magusaid kobaraid sügisesele toidulauale.

VIINAPUUDE ÕUE ISTUTAMISEL PALUN JÄRGIGE JÄRGMISI NÕUANDEID:

Kodu juures istutage viinapuud tuultest varjatud lõunapäikesega seina äärde või siis kütteta kasvuhoone põhjapoolse seina äärde, kui aga soovite rajada oma viinamarjaistanduse, siis kindlasti valige soe, päikseline ja tuultest varjatud nõlv. Viinapuud tuleks istutada vahekaugusega 1-1,5 meetrit. Kõige parem aeg istutamiseks on maikuu, kuid kindlasti tuleb jälgida, et öökülmad oleksid möödunud. 

OLULISED NIPID ALGAJALE VIINAMARJAKASVATAJALE:

Kevaditi ei tohi kärpida vanu varsi, kõik põõsaste kujundamised tuleb teha hilissügisel pärast lehtede langemist, kärbitud oksi ei tohi samuti lihtsalt maha jätta, vaid tuleb põletada või eemal komposteerida. Viinapuid tuleks kindlasti toestada. Noored võrsed on kevadel üsna külmaõrnad, kui esineb hiline öökülm, proovige taimed kattelooriga katta, kui külm siiski üle käib, siis taim ei hukku, kuid kaotate suurema osa selle aasta saagist. Õues kasvatamisel saate esimese arvestatava saagi kolmandal kasvuaastal. Ajal, mil marjakobarad on nähtavale tulnud võiks ära murda viljakandvate võrsete ladvad, samuti võiks eemaldada peened ja viljatud võrsed, niimoodi suunab taim oma jõu viljakobarate kasvatamisse. Viinamari ei sobi kohe pärast kobarate värvumist süüa või mahlaks pressida, tuleks oodata järelvalmimist ja suhkrute moodustumist veel kusagil 3 nädalat. 

SOOVITAME KATSETADA JÄRGMISTE SORTIDEGA:

Aurora’ – Külmakindel varajane prantsuse sort. Viljakas ning suurte kollaste viljakobaratega. Põõsad viljuvad väga varakult ja kui nad on hästi kasvatatud, kannavad nad vilja juba teisel aastal pärast istutamist. Hea sort värskelt tarbimiseks ja ka veinide valmistamiseks.

Bianca – Heledate piklike marjadega tugevakasvuline sort. Marjad on keskmise suurusega, mis moodustavad silindrilised kompaktsed kobarad. Sobilik lauamarjaks ja ka neutraalse maitsega veinide tootmiseks. 

‘Canadice’ – Väga atraktiivne, seemneteta ja külmakindel sort kompaktsete, roosade kobaratega. Üks parimaid magustoidu sorte. Sobib lauamarjaks, hilise valmimise tõttu pigem kütmata kasvuhoones kasvatamiseks. 

‘Cascade’ –  Külmakindel sort kompaktsete kobarate ja väga tumedate mustade marjadega. Sordil on väga kõrge viljakus. Kui põõsad on hästi kasvatatud, kannab sort vilja juba teisel aastal pärast istutamist.

‘Einset’ – Väärtuslik roosavärviline lauaviinamari, mille viljalihas ei ole seemneid. Kobarad on keskmise suurusega, aromaatsed ja väga hea magusa maitsega. Antud sort on sobilik kasvatamiseks kasvuhoones. 

‘Kalina’ – Keskmiselt varajane hinnatud sort, mis annab hõrkusid, vahetuks tarbimiseks mõeldud ideaalseid vilju. Marjad on keskmise suurusega, roosad ning õrna nahaga, maitselt magusad ja aromaatsed.

‘Lidia’ –  Hilisem kõrge tootlikkusega sort. Pisut hapuka maitsega, kuid veini valmistamiseks on see sort aga suurepärane tooraine. Marjad on kahvaturoosad, kergelt lillaka varjundiga.

‘Nero’ –  Tegemist on ühe kõige atraktiivsema viinamarjasordiga. Kasvatatakse väga laialdaselt nii spetsialistide kui ka väikeaiapidajate poolt (tõeliselt populaarne sort). Moodustab kenad suured kobarad, mis värvuvad ühtlaselt sinakaslillakaks ja on vastupidavad. Viljad on varajase valmimisega.

‘Pinot Blanc’ – Viljakas ja kiiresti kasvav viinamarjasort, millel on heledad marjad. Sort on külmakindel ja talub hästi madalaid temperatuure, nii et seda saab meie kliimas edukalt kasvatada.

‘Nero’ –  Hea laua ja veinimari, mari on sinine ning kaalub keskmiselt 3-5g ning on magus ja punase mahlaga.

Meie kauplustest ning e-poes on esindatud lai valik kvaliteetse juurekavaga viinapuusortide potiistikuid, vali endale meelepärased välja ning asu julgelt katsetama.

0
Ostukorv